Ülisuur
Suur
Keskmine (tavaline)
psühhiaatriapildid

Mõtisklusi leina teemal

13.12.2018

Regionaalhaigla palliatiivravikeskuse psühholoog Inna Narro peatub valusal, kuid väga olulisel teemal – leinal ning selle tajumisel ja elutervel mõtestamisel.
 

Inimene ei ole armastuse jaoks kunagi liiga vana, kuid suremiseks on ta alati- olenemata vanusest- liiga noor.

Surm saabub ootamatult olenemata sellest, kui kaua inimene ja tema lähedased seda alateadlikult või teadlikult oodanud on. Ja ootamine on osa leinast. Pole uudis, et leina tajumine algab  hetkest,  kui inimene saab surmaga lõppeva haiguse diagnoosi, kuid leina tunnetus süveneb seda enam, mida vähem jääb lootust elule... ja seda olenemata haiguse iseloomust.

Sõna „lein“ mõiste on meie kultuuriruumis üsna üheselt arusaadav, kuid leina tajumine, leinas elamine ning leinast välja tulemine äärmiselt individuaalne. Armastatud inimese leinamine võib sageli kesta leinaja enda lahkumiseni.  Pole üllatav, kui keegi leinaja tuttavatest võib küsida ebasobimatult, et  „No kaua Sa ikka leinad?“.  Head leinajad, mitte kellelgi ei ole õigust kommenteerida seda, kuidas või kui kaua lein peab kulgema. Lein kestab leinaja jaoks just nii kaua, kui temal seda vaja on.

Eluterve lein aitab saada emotsionaalselt tervemaks

Head leinajad, mitte kellelgi ei ole õigust kommenteerida seda, kuidas või kui kaua lein peab kulgema. Lein kestab leinaja jaoks just nii kaua, kui temal seda vaja on.

Leina puhul võime rääkida patoloogilisest ja elutervest leinast. Eluterve lein põhineb armastusel lahkunu vastu.  Selles leinas on peamine tunne tänulikkus,  mitte omamisiha. Kui leinaja suudab leinata oma kallist lahkunut armastuse ja tänutundega, siis aitab see kaasa tunnete väljendamise ja empaatiavõime arengule. Leina kogemuse läbi saadakse sageli paremaks ning emotsionaalselt tervemaks  inimeseks.  Suudetakse selgemalt tajuda teiste inimeste  rõõmu, kurbust ja leinaga seotud valu ning vajadusel pakkuda teistele kriitilises olukorras psühholoogilist tuge.

Psühholoogiline valu

Leinas, mida saadab omamisihast pimestatud kaotusvalu, eksivad leinajad sageli ära. Eksivad oma psühholoogilise valu rägastikku ning ei leia enda tervet armastust lahkunu vastu enam üles. Siin ei ole määrav enam niivõrd tänutunne ja armastus, vaid viha sellepärast, et kellestki on jäädud ilma.

Psühholoogilise valu sisse eksinud leinajad elavad tihti läbi sündmusi, mis eelnesid kalli inimese surmale. Nendeks sündmusteks võivad olla  haigestumine, vestlused raviarstidega, haiglas viibitud aeg. Läbielatud minevikusündmustega seotud mõtted ja tunded saavad aja möödudes mõnikord retrospektiivselt negatiivse hinnangu, mille taustal võib inimene tunda, et ta ei teinud piisavalt palju oma kalli lahkunu jaoks tema elus olemise ajal.
 

Kas ja kui palju on võimalik minevikus tegemata jäänut olevikus kompenseerida, missuguseid vahendeid valida? Kelle poole pöörduda? Keda süüdistada, milles süüdistada?  Kas keegi suudab neile küsimustele küsijat rahuldavaid vastuseid anda?  Ja kui suudab, siis kui palju aitaksid need vastused seda inimest, keda enam meie hulgas ei ole?

Kui tunnete, et teil on sel teemal vaja vestelda psühholoogiga või hingehoidjaga, helistage tööpäeviti 8.00-16.00 Regionaalhaigla palliatiivravikeskuse numbril 617 1777. Iga kuu viimasel neljapäeval kell 16.00 toimub Regionaalhaigla suures saalis INFOTUND patsientidele ja lähedastele.