Priit Tohver

Miks me räägime patsiendiohutusest?

20.07.2023

Regionaalhaigla kestliku arengu teenistuse juhataja Priit Tohver kirjutab patsiendiohutusest, selle ajaloost ja arengutest ning Regionaalhaigla patsiendiohutuskultuuri edendamisest.

21. sajandi algul lõi Johns Hopkinsi ülikooli professor ja intensiivraviarst Peter Pronovost viieosalise kontroll-loendi. See kirjeldas põhilisi samme infektsioonide ennetamiseks tsentraalveenikateetri (TVK) paigaldamisel. Kliinilise teaduse vaatest ei olnud tegu revolutsiooniga: kõik ettekirjutatud sammud olid tervishoiutöötajatele hästi teada — neid lihtsalt ei järgitud piisava püsivusega. Ent loendit saatis enneolematu edu. Poole aastaga vähenesid Pronovosti haiglas TVK infektsioonid 70% ja tänaseks on tema loodud kontroll-loendit edukalt rakendatud üle maailma.

Joonis

TVK kontroll-loendi viis sammu

 

 

 

 

 

 


See lugu ilmestab hästi, miks me räägime patsiendiohutusest: peaasjalikult selleks, et patsientidel oleks haiglas ohutum.  TVK infektsioonid olid kõrgendatud tähelepanu all ligi kümnendi enne seda, kui dr Pronovost taipas neid loendiga ennetama hakata. Ent täna võidavad sellest kõik, sealhulgas tervishoiutöötajad, kes ei pea enam samas mahus tegelema infektsiooni tagajärgedega.

Igihaljas väljakutse
Patsiendiohutuse parandamine on väärikas ent tänamatu väljakutse. Kui USA Institute of Medicine tuli 2000. aastal välja raportiga, mis näitas, et ligi 10% ravijuhtudest tüsistub patsiendiohutusjuhtumiga (POJUga), oli see leid šokeeriv. Aastal 2023. peame kurvastusega märkima, et see osakaal püsib uuringutes tänaseni. Mis ei tähenda, et midagi poleks vahepeal paremaks läinud: kas või meil endalgi kasutuses olev kirurgilise ohutuse kontrollkaart on aidanud vähendada perioperatiivset suremust ligi kaks korda üle maailma.
Ent patsiendiohutus on igihaljas väljakutse. Tervishoid peab arenema, kuid iga uus tehnoloogia või töökorralduslik innovatsioon loob potentsiaali uuteks POJUdeks. Seepärast on patsiendiohutuse edendaja alati mingil määral jälitaja rollis. Lisaks on ravitöö muutunud järjest keerulisemaks: patsiendid raskemaks, ressursid kurnatumaks. Näeme seda ka meie enda kliinikutes, kus viimase 20 aastaga on oluliselt kasvanud intensiivravivajajate osakaal. Samal ajal ei ole märkimisväärselt kasvanud tervishoiutöötajate hulk, mis tähendab, et rohkem tuleb teha vähemaga.

 

 

Joonis

 

 

Allikas: OECD. Eesti õdede osakaal rahvastikust pole viimase 20 aasta sees oluliselt muutunud. Samaväärset trendi näeme arstide seas.

 

 

 

 

Seda kõike arvesse võttes pole 10% POJUsid midagi imestamapanevat ega häbiväärset: see tähendab 90% täielikku ohutust ülimalt keerukates ja pidevalt muutuvates tingimustes. Iga tervishoiutöötaja, kes pürgib patsiendiohutust parandama, teab, et tegu on ülesmäge võitlusega. Ent ta teeb seda ikka: mitte seetõttu, et see oleks kerge, vaid seetõttu, et see on ainuõige. Vajadus vähendada kannatusi on olnud meie professiooni alusmõtteks aastatuhandeid ning patsiendiohutus on selle loomulik väljund.

Teineteise toetamiseks
Patsiendiohutuse juhtmõtteks on, et kedagi ei süüdistata inimlike vigade eest. Juba IOM-i raport tõi välja, et POJUd on valdavas osas süsteemi puudujäägid. "See ei ole halva õuna probleem” ütleb raport selgelt. Ent ehkki vead, mida juurime, on süsteemsed, tajume neid siiski sügavalt isiklikuna. Uuringud on näidanud, et peaaegu kõik raviveaga seotud töötajad kannatavad teisese ohvri stressi all, mis väljendub näiteks süütunde, ärevuse ja täiendava ebakindlusena. See võib käivitada nõiaringi, mis viib uute POJUdeni.

Joonis

Meditsiiniliste vigade nõiaring. Allikas: Schwappach DL, Boluarte TA. The emotional impact of medical error involvement on physicians: a call for leadership and organisational accountability.

 

 

 

 

Nõiaringi aitab katkestada avatud suhtlus kolleegide ja juhendajatega, kuid sageli tunnevad tervishoiutöötajad, et nende haigla kultuur takistab vigadest rääkimist. Oleme tänaseks mõõtnud Regionaalhaigla patsiendiohutuskultuuri kahel aastal, mille tõttu teame, et arenguruumi selles vallas on meilgi. Kui soovime, et meie patsiendiohutuskultuur areneks ja kolleegid saaksid avatult rääkida POJUdest, peame selgelt ja püsivalt kommunikeerima kolme punkti:

  • Tervishoid on keerukas ja POJUd võivad siin aset leida. Jah, me tahame POJUsid minimeerida, aga need on meie töö lahutamatuks osaks.
  • POJUd ei ole halva õuna probleem ja nende esinemine ei ole ettekääne individuaalsete töötajate süüdistamiseks. Peaaegu alati on nende näol tegu süsteemi väljajuuritavate puudujääkidega.
  • POJUd võivad juhtuda meie kõigiga ning nende esinemine ei näita meie väärtust tervishoiutöötajatena. Meie taset näitab see, kuivõrd oleme võimelised nendest õppima.

    Ent kultuur areneb ennekõike läbi tegude. Seetõttu pole mõjusamat relva patsiendiohutuse edendamiseks, kui kuulata ära kellegi POJU ja suhtuda sellesse mõistvalt. Küsida mitte “kes tegi?”, vaid “miks see juhtus?”. Ainult niimoodi tagame, et ka järgmine patsiendiohutusjuhtum saab tõstatatud ja ülejärgmine juba ennetatud.

Loe veel samal teemal: Patsiendiohutuse pidev edendamine