Katre Zirel: Juhtimine on protsess, kus ideed ja innovatsioon ei tule ainult juhilt

Regionaalhaigla uus õendusdirekor Katre Zirel võttis ameti üle keerulisel ajal, COVID-19 pandeemiast tingitud tervishoiukriisi keskmes, mil õendus- ja hoolduspersonali töö planeerimine on tõeline katsumus. Uurime, missugused on olnud esimesed kuud uues ametis, millised on suurimad väljakutsed ning tulevikuplaanid.

Õendus- ja hooldustöötajad on Regionaalhaigla kõige suurem tööpere, õendusdirektori vastutusala äärmiselt lai ning väljakutserohke. Oled olnud selles ametis veidi üle kolme kuu, kuid Regionaalhaiglas tegev pikki aastaid ning südamega valdkonda arendanud. Millised on olnud esimesed sammud õendusdirektorina sel keerulisel ajal?

Algus on olnud tormiline ja intensiivne, sest esimesed sammud õendusdirektorina on tulnud teha COVID-19 pandeemia ajal ja süvenevas tervishoiukriisis. Igas päevas on aktiivset tegevust ja probleeme, millega tegeleda.

Oleme ümber profileerinud osakondi ja loonud suurema võimekuse COVID-19 patsientide vastuvõtmiseks. Võrreldes eelmise kevadega on raskes seisundis koroonapatsiente märksa rohkem ja nende ravimisse on kaasatud väga suur osakaal haigla personalist. Töötajad on väsinud ning nende toetamine ja motivatsiooni hoidmine on suur töö. Ent kõikide valmisolek võtta vastu igal päeval uut infot ning reageerida veel rahulikult väärib imetlust ja tunnustamist!

Kolme kuu jooksul olen kohtunud haigla juhatuse, kõikide kliinikute ja teenistuste juhtidega, külastanud osakondi. Oleme saanud arutleda tänaste peamiste rõõmude ja murede üle ning vaadanud koos tulevikku.

Meil tuleb arvestada, et viirus jääb meiega ning me peame ettevaatavalt mõtlema toimivatele lahendustele tavapärase ravitegevuse tagamiseks.

Õdede ja hooldajate puudus on äärmiselt tõsine teema. Milles näed lahendust või vähemalt leevendust olukorrale ja milline võiks olla õdede roll tervishoiuteenuse reformimisel? Kui tugevalt õdede hääl praegu kuulda on?

Pandeemia on toonud õdede puuduse väga valusalt esile, tervishoiusüsteemis valitseb pikemat aega suur ülekoormus, kogu õdede ressurss on kasutuses. Meil on väga palju töötajate ristkasutust haiglate vahel, õendusjuhid näevad tohutut vaeva, et valvekoosseise tagada, õdede töökoormus on ülisuur. Meie õnn on see, et õed saavad aru olukorra tõsidusest ja tulevad igal võimalikul moel vastu, aga kaua me niimoodi vastu peame? Siin on väga tõsine sõnum vabariigi valitsusele tervishoiupoliitika kujundamise ja tegevuste suhtes: palku tuleb tõsta, õdede arvu tuleb suurendada, praktika läbiviimist tuleb rahastada. Need oleksid vaid mõned vajalikud otsused, mida tuleb teha, et edaspidi tervishoiukriisides paremini toime tulla.

Mida tuleb teha, et noored tuleksid Regionaalhaiglasse õena tööle? Kuidas toetada karjääri- või töökohavaliku ees seisjaid?

Regionaalhaigla on vaieldamatult atraktiivseim töökoht, pakkudes õele väga erinevaid võimalusi eneseteostuseks. Siiski, kui rääkida perspektiivsest personalistrateegiast, siis see on praegu igas meditsiiniasutuses võtmeküsimus, teemaga tuleb tõsiselt tegeleda. Kui aastaid tagasi võistlesid haiglad aparatuuri ja lepingumahtude pärast, siis praegu on jõutud arusaamisele, et aparaat üksi ei tööta ja töömahud jäävad tegemata, kui ei ole inimesi. Selge see, et vanaviisi edasi minna ei saa, sest elame kiiresti muutuvas maailmas. Enam ei kehti see mõtteviis, mis oli kümme aastat tagasi, ei kehti isegi eelmise kevade mõtteviis, sest nii palju on muutunud.

Olen palju mõelnud praegusele töötajaskonnale – sektorisse siseneval noorel on hoopis teistsugune motivatsioon ja soov panustada haigla töösse kui näiteks minu põlvkonnal aastaid tagasi. Tänased noored ei tule haiglasse, et siia elu lõpuni jääda. Kui minu põlvkond soovis oma teadmisi ja oskusi panustada haigete ravimisse ühes asutuses, siis praegusaja noored soovivad eelkõige teadmisi täiendada ning liikuda edasi uute võimaluste poole. Me ise peame muutma oma mõtteviisi ja tegutsema selle nimel, et noor kolleeg eelistaks meie haiglat teistele haiglatele, et ta sooviks meiega olla võimalikult kaua. Peame leidma võimalusi, kuidas teha see aeg, mil noor inimene panustab oma elu Regionaalhaiglasse, vastastikku huvitavaks ja tõhusaks. Usun, et personalistrateegia kujundamine ei ole oluline üksnes õendusvaldkonna vaatevinklist, vaid minu arvates Regionaalhaigla edasitoimimise võtmeküsimus.

Tänapäevase personalistrateegia kujundamisel on tähtis roll personalidirektoril ning ootan väga temapoolset juhtimist ja ka õendusvaldkonna kaasamist.

Milline juht oled, missugust juhtimisstiili väärtustad?

Olen kindlasti juhina iseseisev, mind on iseloomustatud kui nõudlikku ja otsekohest juhti, kes ei keeruta ning ütleb asjad välja nii, nagu need on. Samas ei ole mulle kunagi ette heidetud empaatia, tolerantsi või paindlikkuse puudumist. Mulle meeldib mõelda, et juhtimine on protsess, kus ideed ja innovatsioon ei tulene üksnes juhilt. Õendusdirektorina pean oluliseks

olla töötajate jaoks olemas, soovin luua neile võimalusi arenguks ja edukogemuseks.

Kes on olnud Sinu eeskujud?

Minu kujunemise teel on palju häid inimesi, keda saan pidada eeskujuks. Tööalaselt on nendeks kolleegid. Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku endist ülemõde Meeli Solnikut pean kindlasti suurimaks eeskujuks. Meeli õpetas mind olema tegemistes põhjalik ja aus, ta on oma kutsealale ja intensiivravile väga pühendunud. Meeli ütles ikka, et poolikud asju tema ei kannata ja virisemisega kaugele ei jõua.

Teiseks eeskujuks pean meie oma haigla endist sisekliiniku õendusjuhti Nadežda Doroninat. Nadežda oli väga konkreetne, kohati range ja tulihingeliselt jonnakas, kuid südamlikumat ja hoolivamat ülemõde annab otsida. Me viibisime Nadeždaga paljudel väliskoolitustel ja konverentsidel koos, elasime sageli ühes toas ning mul oli võimalus kuulata ja õppida. Olen märganud, et nii mõnigi kord kasutan tema väljendeid. Nadja ütles ikka, et kui sul ei ole midagi head või toetavat öelda, siis on parem, kui oled lihtsalt vait. Kui näed ebaõiglast kohtlemist, siis sekku kohe!

Aga mitte ainult õed ei ole mulle olnud eeskujuks. Pean suureks eeskujuks ka anestesioloogiakliiniku endist kliinikujuhatajat dr Valdo Toomet, kes on alati uskunud õdede töö tähenduslikkusesse. Dr Toome usub alati noortesse ja on pühendanud palju aega järelkasvu kasvatamisse. Tema jaoks on olnud väga tähtsal kohal ka õdede koolitamine ja arendamine ning ta on võtnud õdesid alati kui võrdseid partnereid. Ta on ikka öelnud, et tark õde võib päästa valve!

Läbi aegade on kirgi kütnud arstide-õdede vaheline koostöö. Kas arstid ja õed näevad ennast praegu ühtse meeskonnana või on meil selles vallas veel pikk tee käia? Milline oleks sinu arvates ideaalne vastutuse jagunemine ja koostöö?

Usun, et me ei ole ammu enam selles faasis, kus arstid võtavad õdesid pelgalt ravikorralduste täitjatena. Õdede roll on ajas väga palju muutunud, ravikorralduste täitjast on välja kasvanud iseseisev spetsialist, kellel on tegutsemis- ja otsustamisvabadus, aga ka õigused ja vastutus.

Usaldust õdede töö vastu tõestab näiteks järjest suurem vajadus ja nõudlus õde-nõustajate ning õdede iseseisvate vastuvõttude järele, mida ka arstid väga kõrgelt

hindavad ja esile toovad. Aga seda võib küll öelda, et päris paljud arstid on välja toonud, et ajavad õdedega justkui eraldiseisvat asja. Arstidel puudub hea arusaam õendusest, sellest, millega õed tegelevad. Ühelt poolt teatakse, et õendus on iseseisev kutseala, teisalt märkavad ka arstid, et õe tööga seondub palju paberitööd, mis jätab suhtlemiseks patsiendiga järjest

vähem aega. Üks õdedest väga hooliv arst tõi välja, et ega õendus arstlikku tegevust ei piira, kuid talle tundub, et õendus hakkab piirama iseennast, sest õed on viidud patsiendist üha kaugemale. Arvan, et paberitööd peaks õe õlul vähem olema, et õde saaks pühenduda oma põhitööle, tagades patsiendi heaolu ja turvalisuse, see omakorda aitaks olla ka veelgi parem partner arstile.

Pean väga oluliseks arstide ja õdede vahelist ühtsemat ning usalduslikku koostööd. Kui õde mõtleb patsiendi ravimisele kaasa, kasutab oma oskusi ja teadmisi asjakohaselt, siis pälvib ta lugupidamist ka arstide silmis.

Olen ise pikalt töötanud intensiivõenduse valdkonnas ja olen õena väga õnnelik, sest ei ole kunagi kogenud arstidepoolset negatiivset hoiakut seetõttu, et olen õde. Ma usun, et siinkohal algab suuresti mõtteviis ka iseendast, sellest, kuidas me ise ennast ja oma tööd väärtustame.

Kuivõrd uhked me ise oleme selle üle, et oleme õed.

Eelmine küsimus puudutas koostööd, mis on ju tegelikult edu võti enamiku tegevuste puhul – teame ka väljaspool õendusvaldkonda, et kui koostööd pole, ei ole pahatihti ka tulemust. Kellega ja millises suunas soovid koostööd tõhustada?

Minu käest on korduvalt küsitud, miks Regionaalhaigla õendusdirektor ei kuulu haigla juhatusse, teiste suurhaiglate õendusjuhid ju kuuluvad. Tegemist on ju väga suure valdkonna juhtimisega. Ma ei tea vastust, ei ole tegelikult seda küsinud ka. Aga juhatuses või mitte, soovin teha haigla juhtkonnaga head koostööd ja tuua õendusvaldkonna probleemkohad koos võimalustega esile.

Samuti soovin anda endast parima ja tõhustada kliinikutevahelist koostööd. Siinkohal on heaks näiteks intensiivravi abimeeskond (MET), mille käivitamine tõi eri osakondade õdede töö ja probleemid üksteisele lähemale. Praegu, olles tutvunud valdkonna tegemistega, olen tabanud ennast mõttelt, et meil on haiglas väga erinevaid teenistusi, paralleelselt tegeletakse haiglaprotsesside ja kvaliteedi parendamisega, samu protsesse nimetatakse eri nimedega, kuid sisu on sama. See on tohutu ressursi raiskamine ja siin näen potentsiaali koostegemises.

Kindlasti on mul suur koostöö ees personaliteenistuse, kvaliteediteenistuse ning teadus- ja arendusteenistusega, näen siin olulisi kokkupuutepunkte. Usun, et koostöö tõhustamises peitub suur väärtus kõikidele osapooltele.

Tähtsate teemadena on Regionaalhaiglas fookuses patsiendikesksus, patsiendiohutus ja õendusabi kvaliteet. Mida need sinu jaoks tähendavad ja kuidas omavahel põimuvad?

Patsiendiohutus on üks prioriteet kõikides tervishoiuasutustes. Ka minu jaoks on väga oluline, et meie haigla oleks patsiendile turvaline keskkond, et meie töövõtted oleksid rakendatud läbimõeldult ja professionaalselt.

Tuleb olla teadlik patsiendiohujuhtumitest, neid tuleb registreerida ja analüüsida, sest alles siis saab teha järeldusi ja ohujuhtumeid ennetada. Kätte on jõudnud aeg, kus ohujuhtumeid tuleks vaadelda pigem võimalusena nendest õppida.

Olukord kestva COVID-19 kriisi tõttu on meditsiinis väga pinev. Missugused õppetunnid on see erakordne aeg andnud õendus- ja hooldusvaldkonnale? Kindlasti on negatiivse kõrval ka positiivset.

Öeldakse, et halb õpetab rohkem kui hea. Kui otsida pandeemiast midagi head, siis selleks on kindlasti eri üksuste õdede koostöö COVID-osakondades. Alguses võimatuna tundunud koostöö on tänaseks saavutanud üksteist täiendava ja toetava meeskonnatunnetuse. Ma

leian, et me väljume sellest kriisist märksa targemana. Õed on pidanud omandama oskusi, milleks nad enne kriisi valmis ei olnud. Oma igapäevatöös ei ole varem vaja olnud mõelda sellistele patsiendi seisunditele, millega praegu tuleb hakkama saada. Seega tuleb seda hullumeelset aega võtta kui õppetundi ning saada sellest kaasa parimad teadmised ja oskused.

Mis sind oma tööd tehes tõeliselt rõõmustab? Raskeid hetki tuleb paratamatult ette, kuidas neist üle saad?

Rasked ajad lähevad kindlasti üle. Mind rõõmustavad tõeliselt meie inimesed. Käin hommikuti ikka osakondade valvevahetuse koosolekutel ja uurin õdedelt, kuidas on läinud, millised on probleemid ja millist tuge saan mina juhina pakkuda. Kui koosoleku lõpus küsitakse minult: „Aga kuidas sinul läheb? Kas meie saame aidata ka sind?“, on töötajate hoolimine nii südantsoojendav ja tekitab rõõmsa tunde kogu päevaks.

Suures pildis peaksime ise peegeldama iga päev headust ja juhina looma oma meeskonda psühholoogilist turvatunnet. Iga juht võiks endalt küsida: kas minu töötajad julgevad mulle ja üksteisele anda ka kriitilist tagasisidet? Töötaja märkamine ja tunnustamine on oluline, et rasked hetked kergemini ületada.

Minu perekond on minu tagala ja koos nendega saan üle igasugusest raskusest. Kevad on kohe tulemas, naudin looduse muutumist, jalutan koos oma kutsikaga pea ja mõtted selgeks ning jõuan jälle !

ÕENDUSVALDKOND VIIE AASTA PÄRAST

Õdedel on võimalus osaleda haigla arengus, sest kvaliteetne tervishoid ei ole mitte üksikute inimeste pingutus, vaid paljude inimeste hea koostöö tulemus.

Järjest rohkem kaasatakse õdesid otsustamisprotsessidesse ning meil on võimalusi oma arvamuse avaldamiseks ja ideede esitamiseks. Rääkides Regionaalhaigla õendusvaldkonna arengusuundadest, tuginen eelkõige professionaalse õenduse mudelile.

1. Professionaalne personal ja kvaliteetne õendusabi. Patsiendi jälgimise ja nõustamisega saavad õed praegu väga hästi hakkama, kuid siin on vaja riiklikult kokku leppida kõikidele arusaadavad vastutuse piirid. Leian, et ka tööprotsesse tuleb korrastada, sest kulutame

tööpäevas lubamatult palju aega bürokraatia ja asendustegevuste peale. Meil tuleb üle vaadata ametikohade töö, sest mulle tundub, et kohati kasutame väljaõppinud ressurssi ebaefektiivselt. Järjest rohkem tuleb sisustada õdede töö sellega, milleks neil on saadud hea ettevalmistus: patsiendi eest hoolitsemine, nõustamine, õpetamine jm. Tööülesanded, mis on

küll olulised, kuid võtavad ära ajaressursi, tuleb andaära näiteks assistentidele, tehnikutele jt.
 

2. Kvaliteedi parendamine on osa õdede igapäevatööst. Õenduskvaliteet ei ole midagi eraldiseisvat, vaid kõik sammud, mida me teeme õenduskvaliteedi tõstmiseks, on seoses haigla kvaliteedi parendamisega. Praegu puudub ka riigi tasandil tervikuna õendusvaldkonna kvaliteediindikaatorite süsteem.

3. Inimkeskse tervishoiuteenuse arendamisel tuleb hoolida patsiendist ja tema lähedasest, aga väärtustada ka kolleege ja iseennast. Usun, et organisatsioonil on suur roll töötaja enesemääratlemises ja võimestamises, võimaldades tal teistest hoolida ja

tunda, et temast hoolitakse.
 

4. Sujuvate ja patsiendikesksete raviteekondade arendamisel on õdedel suur roll. Regionaalhaiglas on hästi käivitunud õde-nõustaja tegevus psühhiaatrias, keemiaravis, südamekeskuses, insulditeekonnal. Siin on võimalus tugineda heale kogemusele ja teenust

edasi arendada ka teistele erialadele, sest sageli puudub patsiendil ja tema lähedasel arusaam, kuidas ravi eri etappides toime tulla, ning raviteekond on keeruline. Teekondade arendamisel on oluline saada tagasiside patsientidelt ootuste ja vajaduste osas.

5. Töötajate koolitamine ja arendamine on tänu pandeemiale ligi aasta seisatud. Keeruline olukord kestab veel ka sel aastal, kuid väga tähtis on taastada töötajate täienduskoolitused, arendustegevused kliinikutes, praktika läbiviimine, samuti õdede magistritööde juhendamine – pean teadustööd väga oluliseks.

KATRE ZIREL

 Katre Zirel on alates 2007. a olnud Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku õendusjuht, Regionaalhaiglaga liitus ta 2004. a anestesioloogiakeskuse õendusjuhina. Enne seda on ta töötanud Ida-Tallinna Keskhaiglas, Mustamäe haiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis intensiivraviõenduses.

 Ta on Regionaalhaigla e-intensiivravi initsiatiivgrupi liige, kuulub Regionaalhaigla töökeskkonna nõukogusse ja elustamiskomiteesse.
 

 Ta panustab ka õendusõppe arengusse Eestis, olles Tallinna Tervishoiukõrgkooli õe õppekava ja õe eriala koolituse õppekava nõukogu liige, Arte Gümnaasiumi Tervishoiualase väljaõppe projektijuht ja intensiivraviõenduse süvendatud teadmiste õppe projektijuht.
 

 Eesti Naisliit tunnustas Katre Zirelit „Aasta ema 2020“ aunimetusega.
 

 Ta on 2012. a valitud Tallinna aasta tervishoiutöötajaks.
 

 On avaldanud mitmeid erialaseid publikatsioone

ja juhendanud magistritöid.