Hemogramm leukogrammiga, vereäige mikroskoopia

Hemogramm leukogrammiga ( hematoloogiline automaatuuring, normoblastid, retikulotsüüdid) (B-CBC 5Diff, B-CBC-5Diff-RET)

Vereäige mikroskoopia (B-Smear-m)

Põhja-Eesti regionaalhaigla laboratooriumi hematoloogia labor

Telefonid: 617 1393, 617 1027

 

Üldiseloomustus

Hematoloogiline automaatuuring (hemogramm 5-osalise leukogrammiga) on üks kõige sagedasemaid uuringuid meditsiinilaboris. Mõõdetakse hemoglobiini sisaldust veres ning loendatakse vererakud: leukotsüüdid, erütrotsüüdid, trombotsüüdid. Mitmete vereloome patoloogiate (leukotsütoos ja leukopeenia, aneemia ja polütsüteemia, trombotsütopeenia ja trombotsütoos) diagnoosimine baseerub hematoloogilisel automaatuuringul. Vereäige mikroskoopia on lisauuring patoloogiliste tulemuste korral.

 

Näidustused

  • Sõeluuring aneemia, infektsioonide, verehaiguse diagnoosimisel ja kulu jälgimisel
  • Hemostaasi häirete diferentsiaaldiagnostika
  • Luuüdi regeneratsiooni monitooring (radio- ja kemoteraapia korral, luuüdi transplantatsiooni järgselt)
  • B12-, folaat-, raua-,  EPO-ravi monitooring

 

Referentsvahemikud

Parameeter

 

Referentsvahemik

 

Ühik

 

 
 

Leukotsüüdid (WBC)

4,1 - 9,7

x109/L

 

Ebaküpsed granulotsüüdid (IG#) (Loetakse koos: promüelotsüüdid, müelotsüüdid, metamüelotsüüdid)

0 - 0,03

x109/L

 

Neutrofiilid (Neut#) 

(Loetakse koos: kepptuumsed ning segmenttuumsed neutrofiilid)

1,9 - 6,7

x109/L

 

Lümfotsüüdid  (Lymph#)

1,3 - 3,1

x109/L

 

Monotsüüdid  (Mono#)

0,24 – 0,8

x109/L

 

Eosinofiilid  (Eo#)

0,02 – 0,4

x109/L

 

Basofiilid  (Baso#)

0,01 -0,08

x109/L

 

 

 

 

 

Erütrotsüüdid meestel  (RBC)

4,5 – 5,7

x1012/L

 

Erütrotsüüdid naistel  (RBC)

4,1 – 5,2

x1012/L

 

Hemoglobiin meestel  (Hb)

134 – 170

g/L

 

Hemoglobiin naistel  (Hb)

121 – 150

g/L

 

Hematokrit meestel  (Hct)

40 – 49

%

 

Hematokrit naistel  (Hct)

37 – 45

%

 

Erütrotsüütide keskmine maht (MCV)

82 – 95

fL

 

Keskmine hemoglobiin erütrotsüüdis (MCH)

28 – 33

pg

 

Keskmine hemoglobiini kontsentratsioon erütrotsüüdis (MCHC)

322 – 356

g/L

 

Erütrotsüütide suurusjaotuvus (RDW-CV)

12 – 15

%

 

Erütrotsüütide suurusjaotuvus (RDW-SD)

38 – 48

fL

 

Normoblastid (NRBC#)

 

Normoblastide suhtarv (NRBC%)

0

0

x109/L

n/100WBC

 

Retikulotsüüdid meestel  (Ret#)

23,0-70,1

x109/L

 

Retikulotsüüdid naistel  (Ret#)

17,0-63,8

x109/L

 

Retikulotsüütide hemoglobiini sisaldus

(RET-He)

32,1-38,8

pg

 

Ebaküpsete retikulotsüütide fraktsioon (IRF)

1,6-10,5

%

 

 

 

 

 

Trombotsüüdid (Plt)

157 – 372

x109/L

 

Trombotsüütide keskmine maht (MPV)

9,2 – 12,3

fL

 

Trombokrit (Pct)

0,18 – 0,38

%

 

Trombotsüütide suurte vormide suhtarv

(P-LCR)

17,8 – 45,1

%

 

Trombotsüütide suurusjaotuvus (PDW)

10,1 – 16,2

fL

 

Ebaküpsete trombotsüütide suhtarv  (IPF)

1,3 – 7,0

%

 

 

Kliiniline tõlgendus

Leukotsüüdid (WBC) 

Automaatanalüsaator võimaldab leukotsüüdid jagada kuude populatsiooni:
neutrofiilid (loetakse koos: kepptuumsed ning segmenttuumsed neutrofilid), lümfotsüüdid, monotsüüdid, eosinofiilid, basofiilid ja ebaküpsed granulotsüüdid (loetakse koos: promüelotsüüdid, müelotsüüdid, metamüelotsüüdid). Leukotsüütide üldarv referentsväärtuste piirides ei välista nihkeid leukotsüütide sub-populatsioonides.

Leukotsüütide arvu suurenemine ( Leukotsütoos) - kõige sagedasemaks leukotsütoosi põhjuseks on neutrofiilide hulga suurenemine, kuid leukotsütoosi võib põhjustada ka lümfotsüütide, monotsüütide või eosinofiilide hulga suurenemine.

  • Neutrofiilide hulga suurenemine (Neutrofiilia)
    • Reaktiivne: äge/krooniline põletik, bakteriaalsed infektsioonid, immuunhaigused, toksiline kahjustus
    • Neoplastiline/ maliigne: müeloproliferatiivsed haigused
  • Lümfotsüütide hulga suurenemine (Lümfotsütoos)
    • Reaktiivne: viirusinfektsioonid, kroonilised põletikud, s.h. infektsioosne mononukleoos
    • Neoplastiline/ maliigne: krooniline lümfotsüütleukeemia, lümfoom
  • Monotsüütide hulga suurenemine (Monotsütoos)
    • Reaktiivne: kroonilised põletikud, koekahjustusega kulgevad seisundid,
    • Neoplastiline/ maliigne: müeloproliferatiivsed, müelodüsplastilised haigused
  • Eosinofiilide hulga suurenemine (Eosinofiilia)
    • Reaktiivne: allergia, parasitaarhaigused, ravimitest põhjustatud, immuunhaigused/sündroomid, seeneinfektsioonid
    • Neoplastiline/ maliigne: müeloproliferatiivsed haigused, lümfoom, kartsinoom
  • Basofiilide hulga suurenemine (Basofiilia)
    • Reaktiivne (esineb harva): allergia/hüpersensitiivsuse sündroom
    • Neoplastiline/ maliigne: müeloproliferatiivsed haigused
  • Ebaküpsete granulotsüütide suurenemine (vasakule nihe)
    • Reaktiivne: põletikulised reaktsioonid, koenekroosiga kulgevad seisundid, autoimmuunhaigused, metaboolsed nihked/haigused, toksiline kahjustus
    • Neoplastiline/ maliigne: müeloproliferatiivsed haigused

 

Leukotsüütide arvu vähenemine (Leukopeenia) tuleneb enamasti neutropeeniast, mis võib olla erineva sügavusega:

  • Kerge neutropeenia   1,0-1,5 × 109/L
  • Mõõdukas neutropeenia   0,5-1,0 × 109/L
  • Väljendunud neutropeenia   < 0,5 × 109/L

Neutropeenia põhjused:

  • Reaktiivne: infektsioonid, ravimitest põhjustatud, autoimmuunhaigused, kiiritus
  • Neoplastiline/ maliigne: vereloome kahjustusest  tingitud, luuüdi aplaasia, maliigne infiltratsioon

 

Erütrotsüüdid (RBC)

Erütrotsüüdid ehk punalibled (RBC) on vere tuumata rakud, sisaldavad hemoglobiini (Hb), mis seob hapnikku kopsudes ja transpordib seda kudedesse. Erütrotsüütide eluiga on
umbes 120 päeva, mille järel nad lammutatakse peamiselt makrofaagides. Erütrotsüütide arv on oluline näitaja (koos hemoglobiini ja MCV, MCH, MCHC, RDW indeksitega) aneemiate diferentsiaaldiagnostikas. Hematokrit  (Hct) väljendab erütrotsüütide mahu suhet plasma mahusse.

Erütrotsüütide arv, hemoglobiini, hematokriti väärtused kõrgenenud:

  • Primaarne polütsüteemia (tõeline polütsüteemia, polycythaemia rubra vera)
  • Sekundaarne erütrotsütoos (krooniline südamepuudulikkus, krooniline kopsuhaigus, erütropoetiini sekreteeriv tuumor, talasseemiad, suitsetamine, dehüdratatsioonist tingitud erütrotsütoos

 

Erütrotsüütide arv, hemoglobiini, hematokriti väärtused madalad:

  • Aneemiad, hemoglobinopaatiad

Erütrotsüütide makrotsütoosi korral (MCV ˃ 100 fL)  tuleb diferentsiaaldiagnostiliselt mõelda vitamiin B12  või foolhappe defitsiidile, liigsele alkoholi tarvitamisele, hüpotüreoosile, müelodüsplaasiale, parasiithaigustele (nt.laiuss). Makrotsütoos on füsioloogiline raseduse ajal ning imikutel sünnijärgselt 2. elukuuni. Tsütostaatilised, antiepileptilised ravimid, hüdroksüuurea (Hydrea), mõningad anti- retroviirusravimid võivad samuti põhjustada erütrotsüütide mahu tõusu.

MCV, MCH, MCHC madalad väärtused viitavad hüpokroomsele mikrotsütoosile, mille põhjuseks võivad olla rauavaegus (kõige sagedasem), hemoglobinopaatiad, talasseemiad, pliimürgistus.

 

Normoblastid (NRBC) ehk tuumaga erütrotsüütide eelkäijad. Füsioloogiliselt leidub neid veres vastsündinutel esimestel elupäevadel, lastel ning täiskasvanu normoblaste veres ei esine.

Normoblastide esinemine perifeerses veres:

  • raskekujulised aneemiad, hemolüüs
  • müelo- või lümfoproliferatiivsed haigused
  • luuüdi maliigne infiltratsioon
  • preeklampsia ja eklampsia korral võivad ema verre sattuda loote normoblastid

Normoblastide hulk täiskasvanute perifeerses veres korreleerub ka halva prognoosiga.

 

Retikulotsüüdid (RET) on noored erütrotsüüdid, mis arenevad normoblastidest luuüdis.

Retikulotsüütide arvu tõlgendamine on problemaatiline raskete aneemiate korral. Mõõdukalt suurenenud suhteline retikulotsüütide arv raske aneemia korral ei näita erütropoeesi piisavalt tugevat taastumist, vaid üksnes tähistab punaste vereliblede lühendatud eluiga.

Retikulotsüütide hulga suurenemine (retikulotsütoos) peegeldab erütropoeesi aktivatsiooni

  • hemolüütilise aneemia
  • verekaotuse järgselt

Retikulotsüütide hulga vähenemine

  • aneemia
  • müelodüsplaasia
  • alkoholism

 

Retikulotsüütide hemoglobiini sisaldus (RET-He) võimaldab jälgida muutusi luuüdi funktsionaalses seisundis, mis on kasulik latentse rauavaeguse varajasel avastamisel, ravi efektiivsuse hindamisel. Suurenenud väärtus peegeldab positiivset raviefekti.

Ebaküpsete retikulotsüütide fraktsioon (IRF) võimaldab hinnata luuüdi regeneratsioonivõimet. Väärtus suureneb 2-3 päeva varem kui üldine retikulotsüütide populatsioon. Vähenenud produktsiooni korral: RETâ,  IRFâ.

 

Trombotsüüdid (PLT)  

  • Trombotsüütide arvu suurenemine (trombotsütoos)
    • Reaktiivne: rauapuudus, infektsioon, krooniline põletik, krooniline verejooks, aspleenia
    • Neoplastiline/ maliigne: müeloproliferatiivsed haigused (essentsiaalne trombotsüteemia, tõeline polütsüteemia, müelodüsplastiline sündroom, krooniline müeloidne leukeemia)
  • Trombotsüütide arvu vähenemine (trombotsütopeenia)
    • suurenenud lõhustamine (dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIK),  trombootiline trombotsütopeeniline purpura (TTP), hemolüütilis-ureemiline sündroom (HUS), imuuntrombotsütopeenia (ITP), autoimmuunsed haigused
    • vähenenud produktsioon : luuüdi infiltratsioon (vereloomehaigus või muu pahaloomuline kasvaja), luuüdi aplaasia, B12 vitamiini ja/või foolhappe defitsiit, infektsioon, alkohol, ravimid, pärilikud trombotsütopeenilised sündroomid, kemo- , radioteraapia, kiiritus
    • hüpersplenism

Segavad tegurid: trombotsüütide agregatsioon in vitro – pseudotrombotsütopeenia. Põhjuseks võivad olla: proovivõtu reeglite eiramine, trombotsüütide aglutiniinide esinemine, trombotsüütide satellism. Sellisel juhul tuleb analüüsi korrata, võttes veri hüübimisanalüüsideks kasutatavasse tsitraadiga katsutisse (helesinine kork).

 

Ebaküpsete trombotsüütide fraktsioon  (IPF) võimaldab hinnata luuüdi regeneratsioonivõimet. Näitaja suureneb 2-3 päeva varem kui üldine trombotsüütide populatsioon. Näitaja on kasulik trombotsütopeenia monitoorimisel radio- ja  kemoteraapia järgselt. 

Võimaldab diferentseerida trombotsütopeenia põhjust:

  • suurenenud destruktsioonil: PLT vähenenud,  IPF suurenenud
  • vähenenud produktsioonil: PLT vähenenud,  IPF vähenenud

 

Kriitilised väärtused, millest labor teatab ravipersonali koheselt:

Trombotsüüdid (PLT, × 10e9/L):

  • Kriitiline väärtus vähem kui  <20
  • Kriitiline väärtus rohkem kui >1000

Hemoglobiin (Hb, g/L):

  • Kriitiline väärtus vähem kui <70   
  • Kriitiline väärtus rohkem kui >200

Leukotsüüdid (WBC, × 10e9/L):

  • Kriitiline väärtus vähem kui <2,0  
  • Kriitiline väärtus rohkem kui  >100

Neutrofiilid (NEUT, × 10e9/L):

  • Kriitiline väärtus vähem kui  < 0,5 x 109 /L  
  • Kriitiline väärtus rohkem kui >50 x 109 /L

 

Morfoloogilised leiud, millestlabor teatab ravipersonali koheselt :

  • Äge leukeemia (> 20% blaste) ja äge promüelotsüütleukeemia.
  • Parasiidid, sh malaariaplasmoodium.
  • Verepilt, mis viitab trombootilisele mikroangiopaatilisele aneemiale.
  • Verepilt, kus on nähtavad bakterid.

Proovi-/uuringumaterjal

Veeniveri/täisveri

Proovianum

K2E/K3E-katsuti (lilla kork)

K2E/K3E-mikrokatsuti (kapillaarveri, võtab laborant)

Uuringumaterjali säilivusaeg, -temperatuur jt transpordi tingimused

20±5°C    12 h

 2±8°C     24 h

Teostamise sagedus

24 h

vereäige mikroskoopia tööpäeviti

Mõõtemeetod

Impedantsi mõõtmine (RBC, Plt), läbivoolutsütomeetria (WBC), fotomeetria (Hb), vereäige mikroskoopia
(May-Grunvald-Giemsa värving)

HK kood

66202   (CBC 5diff)

66202, 66203 (CBC 5diff-RET)

66204 (B-Smear-m)

 

Kasutatud kirjandus

  1. Frater JL. How I investigate neutropenia. Int J Lab Hematol. 2020;42(Suppl. 1):121–132.
  2. Larsen RL, Savage NM. How I investigate Eosinophilia. Int J Lab Hem. 2019;41:153–161
  3. Palmer L at al. ICSH recommendations for the standardization of nomenclature and grading of peripheral blood cell morphological features. Int. Jnl. Lab. Hem. 2015, 37, 287–303
  4. Tomberg K, Kool P, Lind E, Jerjomina J, Tuttelberg K, Tomberg K, Barotov O, Kedars P, Pulk R, Leedo S, Saarniit E, Salum T, Pikta M.  Hematoloogilise automaatuuringu referentsväärtused Eesti täiskasvanutel. Eesti Arst 2020;99(5):277−283.
  5. Pekelharing JM, Hauss O, De R, et al. Hematology reference intervals for established and novel parameters in healthy adults. Diagnostic Perspectives 2010;1:1–11.

 

Koostanud     Marika Pikta, Kliinilise keemia ja hematoloogia osakonna vanemarst

01.09.2020

Laboriuuringute valdkond