Ülisuur
Suur
Keskmine (tavaline)
Eerik Kesküla

Eerik Kesküla: tänapäevane kliiniline psühholoogia kasutab tõenduspõhiseid ravimeetodeid

10.08.2018

Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhtivpsühholoog Eerik Kesküla loodab, et kliiniliste psühholoogide väljaõpe saab edaspidi taha riikliku toetussüsteemi ja korralduse. "See muudaks taseme ühtlasemaks," ütleb Kesküla, kelle tööülesanne ongi psühhiaatriakliinikus seista hea pakutavate teenuste ja kvaliteedi eest.

Tekst: Kristi Kool

Juhtivpsühholoog on uus ametikoht, mis loodi Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juurde uue aasta alguses, et arendada psühholoogiliste teenuste sisu ja kvaliteeti ning tagada see, et kliiniliste psühholoogide töövaldkond oleks korraldatud sujuvalt, lähtudes selle valdkonna spetsiifikast. Iga osakonna juures tegutsevad psühhiaatrite kõrval ja nendega koos kliinilised psühholoogid ja psühhoterapeudid. Eerik Kesküla kinnitab, et kui psühholoogia teadusharuna tegeleb inimmõistuse uurimise ja pigem normipoolega, siis kliiniline psühholoog puutub kokku kõrvalekallete ja häiretega.
„Me oleme diagnostikud, kes tegelevad kognitiivsete funktsioonide uurimisega. Psüühikahäirete puhul ilmnevad erinevad kognitiivsed profiilid või mustrid, näiteks nõrgeneb mälu, tähelepanu, tekivad spetsiifilised muutused mõttekäigus. Kui need mustrid kaardistada, saab vaadata, millisele diagnoosigrupile sellised muutused ja sümptomid omased on,“ selgitab Kesküla enda ja oma kolleegide tööd. Kui võtta nii-öelda ahela algusest, siis kliiniline psühholoog hindab esmalt inimese häirunud valdkondi, järgneb sekkumise pool – toimub konsulteerimine ja tagasiside andmine patsiendile – seejärel saab arutada edasist ravi ja vajadusel pakkuda kas farmakoloogilisele ravile lisaks või iseseisvalt raviks psühhoteraapiat.

Saab ravida, saab kontrollida
See, mis maani saab psüühikahäiret ravida, sõltub konkreetsest juhtumist.
„Enamasti on näiteks meeleolu- ja ärevushäired ravitavad. Ka siis, kui tekib esimene psühhoosiepisood ja patsient jälgib oma ravirežiimi korralikult, on võimalik, et see ei kordu. Kui aga psühhoosiepisoodid muutuvad krooniliseks, skisofreenia on välja arenenud, ei saa me seda haigust ära võtta, aga toimetulekut toetada küll. Ravimid hoiavad sümptomaatika kontrolli all ja patsient võib tööl käia ja elada nagu terve inimene. Samuti saab aidata psühhoteraapiaga, mille käigus õpib patsient sümptomitega paremini toime tulema.“
Juhtivpsühholoog kinnitab, et psühhoteraapias on mitmeid koolkondi, aga kõige enam soovitatakse tänapäevastes ravimanuaalides kognitiiv- käitumuslikku teraapiat, kus tegeletakse inimese mõtlemise, tunnete ja käitumise seoste analüüsi ning nende mustrite muutmisega, mis häireid alal hoiavad.
„Näiteks on keegi sotsiaalselt ärev, kardab suhtlemist nõudvaid olukordi. Ta hakkab suhtlemist üldse vältima, mis on ka loogiline – miks peaks tegema seda, mis ei meeldi ja tekitab ebamugavustunnet. Mida rohkem aga seda teha, seda rohkem ärevus suureneb, sest inimene hakkab aina enam kartma, mis kõik võib minna valesti, kui ta kellegagi suhtlema hakkab, kuni selleni, et ei saa enam kodust väljuda. Niimoodi ei teki reaalsest elust vastupidist kinnitust, et kõik need hirmud enamasti ei realiseeru ning toimetulek võib olla üsna hea. Kui ta saab kogemusi, et ärevuseks pole põhjust, siis see aja jooksul väheneb.“
Kui Ameerika filmidest nähtub, et psühhoteraapia tähendab diivanil pikutamist ja oma murede ärarääkimist, siis Kesküla sõnul ei pruugi lihtsalt muredest rääkimine eriti efektiivne olla.
„Sõltumata koolkonnast on psühhoteraapia järjekindel tööprotsess, mille käigus püüame saavutada käitumise muutumise ja püsivad funktsionaalsed muutused ajus. Niisama rääkimine võib aidata sel määral, nagu murede jagamine ikka aitab, aga psüühikahäirete raviks jääb niisama jutustamisest väheks.“

Suund üha täpsemaks ja tõenduspõhisemaks
Milliseid arenguid saab üldse psühholoogiavaldkonnas esile tuua? Eerik Kesküla sõnul täiustuvad meetodid, mis aitavad hinnata aju tööd ja seda, kuidas üks või teine ajutegevuse häire inimese tegevuses avaldub.
„Meil on näiteks testid konkreetsete ülesannetega, mille käigus püüame aru saada, mis on tegevused, millega inimene hakkama ei saa ja miks. Plaanis on kasutama hakata rohkem arvutipõhist testimist, seal on mõõtmistulemused täpsemad.“
Kesküla kinnitab, et testid on usaldusväärsed, isegi kui vastajal on soov ennast kuidagi paremas valguses näidata.
„Kui testime kognitiivseid funktsioone, siis paremat vaimset võimekust pole võimalik teeselda. Psühholoogiliste küsimustike puhul võib küll inimene püüda endast paremat või ka vaevatumat muljet jätta, kuid hästi konstrueeritud testid võtavad seda juba arvesse. Selliste testide juures on eraldi valiidsusskaalad, mis näitavad, kuidas inimene on vastanud ja kas tema tulemust saab arvestada.“
Regionaalhaiglas tindiplekkide tõlgendamisega patsiente ei diagnoosita.
„Selliste meetodite tundlikkus ja diagnostiline tõhusus on madal, liiga suur osakaal võib olla konkreetse psühholoogi tõlgendusel,“ selgitab mees. „Me peame siiski olema võimalikult tõenduspõhised.“
Just tõenduspõhisus on see, mida nüüdisaegne psühholoogia inimeste aitamise juures aluseks võtab. Nii mõnigi varasem meetod on jäänud teaduslikus psühholoogias tagaplaanile. „Regionaalhaiglas ei kasutata ravivõimalusena hüpnoosi,“ toob ta näite.
Eerik Kesküla kinnitab, et sekkumistehnikate arendamine ja diagnostika täpsustumine on võetud suunaks ka välisriikides.
„Oluline on patsiendi käsitlus tervikuna, raviplaan pannakse paika nii haiglas oleku ajaks kui ka hilisemaks, kui inimene on koju lubatud.“ Ta lisab, et igas riigis sõltub psühholoogiteenuse korraldus rahastusest, ja toob seejärel kohe välja Eesti murekoha: „Meil on küll haigekassa teenused, mida kliinilised psühholoogid peaksid teostama, aga puudub riiklik väljaõppesüsteem, kuidas kvalifikatsioonini jõuda. Arstidel on arstiõpe ja riiklikult toetatud residentuur, aga kui praegu lõpetab psühholoog magistriõppe ja tahab saada kliiniliseks psühholoogiks, siis selleks saamine ja õppimine sõltub tema tööandja ning selle inimese enda initsiatiivist, ilma et kumbki saaks mingitki riiklikku tuge.“
Kesküla sõnul toob see olukord kaasa spetsialistide nappuse.
„Kliiniliste psühholoogide väljaõpe võiks olla sarnaselt arstide residentuuriga riiklikult rahastatud. Töö käib, haridus-teadusministeerium on omapoolse nõusoleku andnud, toimuvad ka läbirääkimised sotsiaalministeeriumiga, kust peaks tulema rahastus. Plaani kohaselt tekiks ülikoolis eraldi kliinilise psühholoogia õppekava ja erinevad haiglad, nagu Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli kliinikum ja Pärnu haigla psühhiaatrikliinik, saaksid olla praktikabaasid.“
Kesküla loodab, et seejärel muutuks ka kliiniliste psühholoogide tase ühtlasemaks. Ta ütleb oma kogemusest, et kliinikus toimunud hiljutistel töökonkurssidel jäid silma vaid üksikud suurepärased spetsialistid. „Eks me konkureeri personali vallas kogu aeg ka erakliinikutega.“
 

Psühholoogia pole „pehme“ eriala
Ometi on psühholoogia Tartu Ülikooli üks populaarsemaid erialasid. Kesküla nõustub, et sisseastujaid jagub, aga küllalt palju tudengeid katkestab juba esimesel õppeaastal.
„Enamik inimesi, kes läheb psühholoogiat õppima, arvab, et see on eelkõige inimeste aitamine. Siis tuleb välja, et psühholoogia on pigem reaalteadus. Bakalaureuseõpe koosneb teadustöö alustest, kõrgemast matemaatikast, andmetöötlusest, statistikast,“ selgitab juhtivpsühholoog ja soovitab noortel alati õppekavaga tutvuda. „Kliiniline psühholoogia, psüühika häirumise hindamine, tuleb pigem hiljem – magistriosas. Esmalt õpitakse, kuidas psüühikat uurida, kuidas töötab taju, kuidas näeme- kuuleme, neurobioloogiat, ajutegevust. Psühholoogia pole mingil juhul pehme eriala.“
Ehk on see põhjus, miks paljud end psühholoogiks või terapeudiks nimetavad inimesed pole Tartusse kuue samba vahele üldse asja teinud. Kui uskuda internetti, tegutseb Eestis terve hord psühholooge, kes õppinud siin-seal erakoolides ja lihtsalt kursustel ning koolitustel, sama lugu on terapeutidega.
Juhtivpsühholoog Eerik Kesküla tõdeb, et kui meditsiinidoktoriks saab end nimetada siiski ainult arstikvalifikatsiooniga inimene, siis psühholoog on praegu lihtsalt ametinimetus, selle kasutamine pole keelatud ega Eestis reguleeritud. Nii võib abivajaja sattuda ka isehakanud psühholoogi juurde.
„Selle tõttu eelistakski terminit „kliiniline psühholoog“, kellel on kutsestandardis konkreetsed nõuded: nii magistrikraad ülikoolist kui ka järgnev praktiline väljaõpe,“ ütleb ta. Ka terapeutiks võib end nimetada kes tahes, alustades bioväljade korrastajatega, lõpetades kivimite ja kristallimaagiaga. Eerik Kesküla ütleb leplikult, et kui inimene usub end kristallidest abi saavat, siis polegi midagi katki. „Usk võib teatud maani aidata, seeläbi võib tekkida käitumismustrite muutumine, mis omakorda enesetunnet parandab. Muret tuleb tunda siis, kui tegemist on tõsise haigusjuhtumiga. Siis oleks vaja juba väljaõppega psühhiaatreid ja kliinilisi psühholooge. Skisofreeniat, paraku, usuga ei ravi.“
 

Vt ka Regionaalhaigla ajakirja nr 2/2018