Psühhoos on raske psüühikahäire – haigel esinevad tavaliselt meelepetted (tajuelamused ilma reaalse tekitajata) või luulumõtted (valed veendumuslikud otsused, mis ei allu tegelikkuse korrektuurile). Eelmainitud sümptomitele lisanduvad tavaliselt hirm ja ärevus, sageli ka agressiivsus. Psühhoosi tõttu on tugevasti häiritud haige võime aru saada teda ümbritsevast tegelikust reaalsusest.
Levinumad haigused, millega kaasub psühhoos on skisofreenia ja skisoafektiivne häire.
Psühhoos võib esineda ka bipolaarse häire, maania või depressiooni korral, ajukahjustuse (trauma, insult) järgselt ning mõne neuroloogilise haiguse (Parkinsoni tõbi, epilepsia) puhul, samuti võib psühhoos kaasneda dementsusega.
Psühhootilised häired vajavad regulaarset ja pikaajalist ravi. Soovitatav ravikuuri pikkus on vähemalt 3 aastat, osadel juhtudel ka elukestev. Pideva ravimite tarvitamisega on võimalik ära hoida haigusnähtude kordumist ja tunda ennast tervena. Psühhoosi ägenemine põhjustab ajus pöördumatuid muutusi, seepärast on korduva psühhoosi ravi pikem ja keerulisem ning psühhoosi möödudes võivad jääda püsivad kahjustused: tunnetusprotsesside häired, emotsionaalne tuimenemine ja tahteaktiivsuse alanemine. Haiguse ägenemise ärahoidmiseks tuleb neuroleptikume regulaarselt edasi tarvitada ka siis, kui kõik haigusnähud on täielikult taandunud.
Ravi edukus sõltub eelkõige patsiendi ja raviarsti heast koostööst. Patsiendil peab olema selge arusaam oma haigusest ja soov seda ravida. Psühhiaater saab olla abiks haiguse olemuse selgitamisel, õige ravimpreparaadi valikul ning võimalike kõrvaltoimete ennetamisel ja ravimisel.
Ravi neuroleptikumidega
Neuroleptikumid ehk antipsühhootikumid on ained, mida kasutatakse peamiselt psühhoosiga kulgevate psüühikahäirete raviks.
Neuroleptikumid vähendavad meelepetteid ja korrastavad mõtteid. Neuroleptikumid on ka tugevad hirmu ja ärevuse vastased ravimid, sageli vähendavad agressiivsust.
Neuroleptikumid on välja töötatud pikaajaliseks, sageli elukestvaks raviks ning nende kõrvaltoimed on minimaalsed. Neuroleptikumide pikaajaline tarbimine ei kahjusta maksa või neerude tegevust.
Neuroleptikumid jaotatakse toimemehhanismide erinevuse järgi kahte rühma:
- esimese põlvkonna neuroleptikumid ehk tüüpilised neuroleptikumid – tuntumad ravimid on haloperidool, flufenasiin, flupentiksool kloorpromasiin, kloorprotikseen, levomepromasiin, melperoon, perfenasiin, tsuklopentiksool ja sulpiriid;
- teise põlvkonna neuroleptikumid ehk atüüpilised neuroleptikumid – tuntumad ravimid on amisulpriid, aripiprasool, klosapiin, olansapiin, kvetiapiin, risperidoon, sertindool ja tsiprasidoon.
Neuroleptikumid on kasutusel tablettidena, lisaks on osad neist saadaval ka suukaudse ja süstelahusena. Mõnest ravimist on välja töötatud depoovorm, mis süstitakse lihasesse, kust ravimi toimeaine eraldub aeglaselt väikeste koguste kaupa mitme nädala jooksul. Depoovormid on põhiliselt esimese põlvkonna neuroleptikumidel. Teise põlvkonna neuroleptikumidest on depoovariant risperidoonil, paliperidoonil, aripiprasoolil ja olansapiinil.
Sama toimeainet sisaldavad ravimid võivad olla erineva nimega, kuna neid toodavad erinevad firmad. Ravimi karbile on alati kirjutatud toimeaine nimi. Täpsemat teavet ravimi nimetuse ja selles sisalduva toimeaine kohta saab küsida raviarstilt.
Kõrvaltoimed
Nagu igal ravimil võivad ka neuroleptikumidel soodsale ravimõjule lisanduda kõrvaltoimed. Ravimi esmakordsel võtmisel võib esineda unisust, kerget pidurdatust ja pearinglust. Need häired mööduvad tavaliselt paari päevaga.
Esimese põlvkonna neuroleptikumide kõrvaltoimed on seotud kesknärvisüsteemi häiretega:
- ekstrapüramidaalsündroom – seisundile on iseloomulikud erinevad neuroloogilised häired, nagu värisemine, ärevus, paigalpüsimatus või liigne pidurdatus, lihaste jäikus, tippiv kõnnak;
- hilisdüskineesia – seisund võib tekkida ravimi pikaajalisel tarvitamisel ningväljendub näolihaste, jäsemete ja kehatüve tahtevastastes liigutustes.
Teise põlvkonna neuroleptikumide kõrvaltoimed mõjutavad põhiliselt organismi ainevahetust, harvadel juhtudel südametegevust ning verepilti:
- söögiisu suurenemine ja kaalutõus;
- rasvade ja veresuhkru ainevahetushäired;
- südametegevuse häired;
- muutused verepildis.
Enamikul ravimi tarvitajatest kõrvaltoimeid ei esine, kuid siiski on tarvis aeg-ajalt anda vereanalüüs ja kontrollida südametegevust
elektrokardiogrammiga. Kontrollimise sageduse määrab raviarsti. Kaalutõusu korral on võimalik abi saada erikoolituse saanud
nõustajatelt.
Kõrvaltoime ilmnemisel pidage kindlasti nõu ravi arstiga, kes vajadusel muudab ravimi annust, määrab lisaks mõne preparaadi või
vahetab ravimi välja paremini talutava ravimi vastu.
Pea meeles!
- Neuroleptikumid on retseptiravimid ning neid määrab Teile raviarst.
- Informeerige raviarsti kõigist teistest tarvitatavatest retsepti- ja käsimüügiravimitest.
- Ravimi tarvitamisel tekkivate kõrvaltoimete korral pidage nõu Teile ravimi määranud arstiga.
- Ärge muutke ise raviskeemi, ärge suurendage ega vähendage ravimi annust. Ravimi tarvitamist ei tohi järsult katkestada.
- Teavitage raviarsti kõikidest enesetunde muutustest ravikuuri ajal.
- Ärge andke oma ravimeid teistele ega tarvitage teistele määratud ravimeid – ka mitte siis, kui Teie kaebused ja sümptomid on sarnased.
