Keratokoonus ja silma sarvkesta kollageeni sildamine riboflaviini ehk B2 vitamiiniga

Keratokoonus on sarvkesta kahjustus, mille esinemissagedus on 1/1000 elaniku kohta. Kahjustus avaldub tavaliselt noorukieas,tekkimise põhjus on ebaselge ja süvenemise kiirust on raske ette määrata – umbes 20% juhtudest progresseerub ja 80% püsib stabiilsena. Enamasti kahjustuvad mõlema silma sarvkestad ning nägemise häired tekivad nii kaugele kui ka lähedale vaatamisel. Kahjustuse kiirel süvenemisel võib tekkida kirurgilise ravi vajadus.

Sarvkest on silma eesmine läbipaistev osa, mis oon sfäärilise võisellele lähedase kujuga, et koondada objektidelt langenud valgus ühte punkti. Sarvkest koosneb mitmest kihist, mis on omavahel tihendatud kollageenikiududega. Kollageenitihenduste nõrgenemisel või katkemisel võib sarvkest õheneda ja välja venida ja sellest tulenevalt hakkab sarvkest muutuma koonilisemaks, mistõttu objektidelt langenud valgus ei koondu enam ühes punktis, vaid paljudes erinevates. Haiguse tekkides on domineerivaks nägemishäireks
lühinägelikkus ning areneb ebaregulaarne astigmatism.

Riskifaktorid:

sagedane tugev silmade hõõrumine, perekondlik anamnees ja geneetiline eelsoodumus, Downi sündroom, silma allergia, üldine sidekudede nõrkus ning kauaaegne kõvade läätsede kasutamine. Enamusel juhtudel on haigus päritud (autosomaalne 
dominantsus, st 50% järeltulijatest võivad selle pärida). Meeste ja naiste haigestumise suhe on võrdne ning protsess on 90% juhtudest mõlemal silmal.

Sümptomid 

Esmalt tekib nägemise korrektsiooni vajadus prillide või kontaktläätsedega. Haiguse arenedes langeb nägemisteravus nii kaugele, kui ka lähedale vaatamisel, eriti on häiritud nägemine pimedas. Võib areneda ereda valguse kartus ehk fotofoobia, 
kontrastsuse langus ning tekkida kujutised vaadatava objekti ümber.
Haigust on võimalik diagnoosida sarvkesta topograafia abil. Topograaf on instrument, mis mõõdab sarvkesta paksust ja raadiust erinevates punktides ning annab sarvkesta ruumilise pildi.

Keratokoonuse ravi

Esmaselt korrigeeritakse nägemise prillidega. Kuna haigus on tugevalt progresseeruva iseloomuga, siis haiguse teatud staadiumis muutub sarvkesta pind on vaga ebaühtlaseks ja prillidega korrektsioon ei anna enam tulemusi.
Teiseks võimaluseks on korrektsioon kõvade (harva ka pehmete, hüdrofiilsete) kontaktläätsedega − läätsede ja ebaühtlase sarvkesta vahe täidab pisaravedelik, mis korrigeerib läätse pinda. 
Kui sarvkest on väga õhukeseks veninud, on vajalik kirurgiliselt teostada doonorsarvkesta transplantatsioon ehk keratoplastika.
Uuemaks ravimeetodiks on silma sarvkesta kollageeni sildamine riboflaviini ehk B₂ vitamiiniga. Protseduur tugevdab sarvkesta kollageenikiudude siduseid ultraviolettkiirguse (365nm) ja B₂ vitamiiniga. 
Silmakirurgia keskus kasutab uusimat Šveitsi ultraviolettseadet Vario, mis võimaldab protseduuri läbi viia kiiresti ja turvaliselt. Kasutusel on kolme erinevat tüüpi riboflaviine, protseduuriks vajalik vitamiin valitakse patsiendile sobivaim. Protseduur teostatakse 
üldjuhul ühele silmale korraga, teise silma protseduur toimub pärast 6 nädala möödumist.
Lisaks sarvkesta tugevdamisele on võimalik eelnevalt korrigeerida sarvkesta kuju muutusest tekkinud nägemishäiret sarvkesta kombineeritud korrigeerimise protseduuril LASER+CCL (PTK+TCAT+CCL). Protseduuril korrigeeritakse sarvkesta pinda eksimeerlaseriga ja selle järgselt teostatakse koheselt B₂ vitamiinne sildamine.