Epilepsia on neuroloogiline haigus, mille puhul on ajul soodumus epileptiliste hoogude tekitamiseks. Epileptiline hoo ajal tekib närvirakkudes järsk kontrollimatu elektriline laenglemine, mis põhjustab lühiaegse ajutegevuse häire. Epilepsia on sage neuroloogiline haigus, mille levimus on umbes 1 juht 100 inimese kohta.
Tekkepõhjused
Epilepsial võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid ning paljudel juhtudel ei ole kindlat põhjust võimalik tuvastada. Epilepsia tekkepõhjused võivad olla geneetilised või omandatud ajukahjustuse tulemusel (nt. insult, ajutrauma, ajukasvaja, närvisüsteemi põletik). Aina suuremat tähtsust leitakse geneetilisel eelsoodumusel ka omandatud ajukahjustusest tingitud epilepsiate korral.
Sümptomid:
- osaliste ehk fokaalsete epileptiliste hoogude puhul tekib epileptiline aktiivsus ühes aju piirkonnas. Hoo sümptomid sõltuvad sellest, mis aju piirkonnas närvirakkude liigne aktiivsus tekib. Epileptilise hoo sümptomiteks võib olla ebatavaline käitumine, ühe jäseme, keha- või näopoole tõmblused, tunde- või nägemishäire, lõhna- või maitseelamus. Võib kaasneda teadvuse häirumine nii, et inimesega ei saa kontakti. Fokaalsed epileptilised hood võivad üle minna generaliseerunud toonilis-klooniliseks hooks;
- üldised ehk generaliseerunud epileptiliste hoogude korral tekib epileptiline aktiivsus sünkroonselt mõlemas ajupoolkeras. Hoog võib seisneda lühiajalises kontakti kadumises (absaans), võpatuses (müokloonus) või jäsemete toonuse tõusus või kaotuses (tooniline ja atooniline hoog). Generaliseerunud toonilis-kloonilise hoo korral tekib teadvuse kadu, keha kangestumine ja seejärel rütmilised tõmblused kätes ja jalgades. Võib kaduda kontroll põie või päraku sulgurlihase üle ning tekkida tahtmatu urineerimine või roojamine.
Epileptilistele hoogudele võib järgneda segadusseisund või rahutus. Hoogudevaheline periood on enamasti kaebustevaba.
Epilepsia diagnoosimine
Epilepsiat võib olla keeruline diagnoosida. Epilepsia diagnoosimisel on võtmekohal epileptilise hoo kirjeldus. Sageli inimene ise oma epileptilist hoogu teadlikkuse häire tõttu ei taju, seega on pealtnägijate tähelepanekud väga olulised. Arsti küsitlusel pööratakse tähelepanu sellele, millistes tingimustes hoog tekkis, kas hoole eelnesid eelsümptomid (nt iiveldus, kummaline tunne, ühe kehapiirkonna tõmblus jms), milline hoog välja nägi, kas inimene oli hoo ajal teadvusel, milline oli hoojärgne toibumine, kas esines uriini- või roojapidamatust ja kas esines keelde hammustamist.
Epilepsia diagnoosimisel kasutatakse abistavate uuringutena:
- elektroentsefalograafia (EEG) ehk aju elektriline uuring, mis võib aidata epilepsia diagnoosi kinnitada ning määrata epilepsia tüüpi;
- peaaju kompuutertomograafia (KT) ja magnetresonantstomograafia (MRT) aitavad välja selgitada võimalikke strukturaalseid epilepsia tekkepõhjuseid.
Normaalne EEG ja aju piltdiagnostika ei välista epilepsia diagnoosi.
Brošüür "Epilepsia"
Viimati uuendatud 26.03.2026
