Tekst: Liis Ilves
Foto: Raul Mee
Regionaalhaigla palliatiivravi keskuse juht Mari Lõhmus ja palliatiivravi arst Susan Sündema avavad selle eriala olemust oma igapäevatöö ja isiklike kogemuste kaudu.
Palliatiivravi pole elulõpu otsus
Palliatiivravi seostatakse sageli ekslikult elu viimaste päevade või eutanaasiaga. Tegelikkuses on see palju laiem ja varem algav lähenemine. „Palliatiivravi ei ole seotud eutanaasia või ainult elulõpu perioodiga – see on aktiivne ravi, mis toetab patsienti ja tema lähedasi juba alates raske diagnoosi hetkest,“ selgitab dr Lõhmus. Ta lisab, et tegemist on tervikliku käsitlusega, kus lisaks meditsiinilistele sekkumistele pööratakse tähelepanu ka inimese sisemisele maailmale. „Me ei ravi ainult haiguse kliinilisi sümptomeid – sümptomid võivad olla ka hingelised, psühholoogilised või sotsiaalsed.“
Dr Sündema sõnul on palliatiivravi alati meditsiinis olemas olnud, kuid nüüd on sellele antud selgem nimi ja fookus. „Haiguste ja ravi kõrval pöörame palliatiivraviga rohkem tähelepanu just inimeseks olemisele ja psühholoogiliste-sotsiaalsete vaevuste toetamisele.“
Neli sammast hoiavad patsienti
Nüüdisaegne palliatiivravi tugineb arstide sõnul neljale suurele sambale: kliinilised sümptomid, psühholoogilised probleemid ja vaevused, hingelised küsimused ning sotsiaalne toimetulek. „See on väga ambitsioonikas kompleksteenus, aga samas hädavajalik lähenemine,“ märgib dr Sündema.
Selline lähenemine eeldab ka laiapõhjalist meeskonnatööd. Palliatiivravi meeskonda kuuluvad lisaks arstidele ja õdedele nii psühholoogid, hingehoidjad, sotsiaaltöötajad kui vajaduse korral ka näiteks füsioterapeudid, logopeedid või toitmisravi spetsialistid. „See on multidistsiplinaarne ja patsiendipõhine töö. Me ei lähtu ainult haigusest, vaid sellest, mida konkreetne inimene vajab,“ selgitab dr Lõhmus.
Üks levinud eksiarvamus on, et palliatiivravi algab alles siis, kui muud ravivõimalused on ammendunud. Tegelikkus on vastupidine. „Palliatiivravi võib ja peaks käima paralleelselt põhihaiguse raviga,“ rõhutab dr Lõhmus. „Ka näiteks raske kroonilise haigusega võib inimene elada aastakümneid ja selle aja jooksul saame palliatiivraviga tema elukvaliteeti oluliselt toetada.“
See tähendab ka suurt mõtteviisi muutust meditsiinis laiemalt. „Meditsiini kiire arengu juures on meil järjest rohkem võimalusi haigusi ravida, aga vahel peame tõmbama pidurit ja küsima, kas see on ka see, mida patsient soovib,“ lisab arst. „Kõigi eesmärk ei ole lihtsalt kauem elada, vaid ikkagi hästi elada. Patsiendikesksus tähendab, et vaatame tõesti inimest, mitte ainult haigust.“
Dr Lõhmusele meenub eredalt üks residendina kogetud väliskoolitus, kus ta mõistis esimest korda, et arsti parimaks peetud otsused ei pruugi alati kattuda patsiendi ootustega: „See oli nagu löök puuga pähe – arvasin alati, et teen head, aga ei taibanud küsida, mida patsient ise tegelikult soovib.“ Arsti sõnul ei olegi alati lihtne end patsiendi olukorda panna, kuid küsimine on see, mis aitab vältida keerulisi ja sageli ka psühholoogiliselt pingelisi raviteekondi.
Töö, mis puudutab sügavalt
Palliatiivravi on emotsionaalselt nõudlik valdkond, kus meeskond puutub iga päev kokku inimeste valu, hirmude ja keeruliste küsimustega. „Need vestlused on rasked – patsiendid räägivad meile vastuvõtul kogu oma loo, nad tulevad kogu valuga,“ nendib dr Sündema. „Isegi kui sa ei vii seda kõike koju kaasa, on see emotsionaalselt väga kurnav.“ Toimetuleku võtmesõnad on tema sõnul doseerimine ja avatus. „Oluline on, et sa ei jää üksi.“
Dr Lõhmus rõhutab ka kolleegide rolli: „Kui mul ei oleks olnud oma inimesi, kellega jagada nii raskeid kui helgemaid hetki, ei töötaks ma sellel erialal.“ Ta lisab, et noortel arstidel on tähtis õppida oma piire seadma. „Mitte keegi ei saa sinu eest paremini seista kui sa ise. Sul võib olla väga hea juht ja suurepärane meeskond, aga kui sa ise oma piire ei sea, siis see töö sõidab sinust emotsionaalselt üle.“
Teekond palliatiivravi juurde
Mõlemad arstid on hingelt maailmapäästjad, kelle tee palliatiivravi juurde on olnud ühtepidi loomulik, teisalt kohati ootamatu. Dr Lõhmus on Regionaalhaiglas palliatiivravi valdkonnaga kokku puutunud juba 2017. aastast, hiljaaegu asus ta palliatiivravi keskuse juhi kohale.
„Residentuuri ajal sain aru, et lisaks igapäevasele keemiaraviarsti tööle on selles valdkonnas minu jaoks veel midagi paeluvat. See on võimalus aidata inimest ka siis, kui tervistav ravi ei ole enam võimalik,“ tõdeb dr Lõhmus. „Minu jaoks on ka väga südantsoojendav taipamine, et haiglakeskkonnaski on võimalik väga ilus surm – see on hetk, mil ümber on hooliv meditsiinipersonal ja toetavad lähedased.“ Seejuures mõtiskleb arst, kuivõrd tänuväärne on olnud tema jaoks võimalus ka omaenda lähedastele elulõpul toeks olla.
Dr Sündema tee palliatiivravi juurde kujunes aga pigem töö käigus ja sisemiste küsimuste kaudu. „Kui tagantjärele mõtlen, siis mind justkui suunati siia – see ei olnud alguses teadlik valik,“ sõnab ta. Sisearstina alustades puutus dr Sündema varakult kokku rasketes seisundites patsientidega ning märkas, kuidas sageli jääb puudu psühholoogilisest ja hingelisest toest. „Nähes, kuidas väga haprad patsiendid saavad ränkraskeid ravisid, tekib paratamatult küsimus, mis selle tegevuse eesmärk on,“ kirjeldab ta. Oluliseks pöördepunktiks sai ka Covidi-aeg, mil tuli palju tegeleda elulõpu otsuste ja väärika lahkumise toetamisega. „See kõik tõigi mind lõpuks umbes poolteist aastat tagasi palliatiivravi juurde,“ tõdeb arst.
Inimlikkus kui meditsiini süda
Kuigi palliatiivravi seostub sageli raskete teemadega, on selles ka palju inimlikku soojust ja tänu. „Patsiendid ei taha tegelikult palju – nad tahavad märkamist ja aega. Nad tahavad tunda, et nad ei ole üksi,“ ütleb dr Sündema.
Arst meenutab üht noort maovähi patsienti, kelle haiguskulg oli väga tüsilik ja sümptomeid leevendav ravi vajas pidevat kohandamist: „Pärast tema surma tuli minu vastuvõtule patsiendi vend. Pelgasin, et see võib osutuda konfliktseks kohtumiseks, sest kunagi ei tea, kuidas pärast lähedase surma reageeritakse. Aga ta ütles mulle hoopis, et ma olen mega arst. See jäi kuidagi väga eredalt meelde.“
Arstid tõdevad seejuures, et ühiskonnas on surm üha enam muutunud tabuteemaks. „Surm on muutunud meditsiiniliseks sündmuseks, mitte elu loomulikuks osaks,“ nendib dr Sündema. „Kui aga haiguse ravi enam ei toimi, ei ole see arsti ebaõnnestumine – see on lihtsalt järgmine etapp.“
Dr Lõhmus lisab, et ka patsientide ootusi võib mõjutada arusaam, et meditsiin suudab alati kõik lahendada. „Mulle tundub, et inimesed on jäänud järjest kaugemaks sellest reaalsusest, et meil on siiski olemas ravimatud haigused. Haigused, raskused ja surm on siiski jätkuvalt täiesti tavalised elu osad.“
Tulevik: rohkem teadlikkust ja parem võrgustik
Palliatiivravi areng on Eestis alles algusjärgus. Arstide sõnul on siin vaja nii teadlikkuse tõstmist kui ka süsteemset arendust. „Peame jõudma selleni, et õpetame palliatiivravi juba nii tervishoiu kõrgkoolides kui ka arstitudengite põhiõppes,“ rõhutab dr Lõhmus. „Oskus näha diagnoosi kõrval inimest on paljuski mõtteviisi kasvatamine ja õpetamine. Meditsiinipersonal peab kasvama selles teadmises, et haigusspetsiifiline ravi on ainult üks osa raviteekonnast, inimese ravimisel on teisigi külgi.“
Samas vajab arendamist ka palliatiivravi kättesaadavus väljaspool suuri haiglaid. „Enamik patsiente ei saa palliatiivravi kõrgema etapi haiglas. Vajame tugevamat pädevust nii esmatasandil kui ka maakonnahaiglates. Lisaks puudub praegu Eestis võrgustik, kuhu patsient või tema perearst saaks häda korral pöörduda,“ lisab dr Lõhmus.
Heites pilgud laia maailma, toovad arstid välja, kuidas nii mõneski riigis on ka juba linnaplaneerimise juures olemas palliatiivravi toetavad mõttekohad. Näiteks on hea praktika koondada ühe katuse alla vanadekodu ja lasteaed – nii on inimesed maast madalast harjunud, et elukaare lõpus võivad inimesed vajada abi. See on üks praktika, mida võiks arstide hinnangul Eestissegi rohkem tuua.
Loomise kuupäev: 30.07.2026
