Peep Talving

Peep Talving peab võimalikuks viit keerulist aastat, seejärel teatud karjaimmuunsust

03.01.2022

Peame õppima elama koos koroonaviirusega, mis ilmselt jääbki meid lainetena külastama. Minu isiklik tunnetus on viis keerulist aastat, mille järel kujuneb teatud karjaimmuunsus, rääkis Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liige, põhja meditsiinistaabi juht Peep Talving.

 

Kuidas võrdleksite aasta alguses olnud ja sügisest COVID-19 lainet haiglate vaates? Kui kriitiline on olnud käesolev aasta Põhja regiooni haiglatele?

Käesolev aasta on olnud proovikivi kogu Eesti meditsiinisüsteemile. Koroonaviiruse teine ja kolmas laine olid võrreldes esimese Wuhani lainega mitmel põhjusel märksa keerulisemad. Põhja-Eesti vaates oli kõige raskem UK tüve laine, sest kriisi raskuskese oli just siin. 70 protsenti rasketest haigetest olid Põhja staabi haiglates. Samal ajal oli ühiskond avatud ja inimeste ohtunne vähenenud ja COVID-meetmete vastu tekkinud trots, samas kui haiglad pidid hakkama saama COVID-haigetega kaasneva koormuse kasvuga ja jätkama muu erakorralise ja plaanilise raviga.

Kolmas laine tõi delta tüve tõttu kaasa järsu ja isegi ootamatu nakkusfooni kasvu ja epitsenter oli Lõuna staabi haiglates ehk tegelikult suuresti juhthaiglas, Tartu Ülikooli Kliinikumis. Mõlema staabi eskalatsioonistrateegia oli võimas ja kiire, samas haiglapersonal eelmistest lainetest kurnatud ja väsinud. Samal ajal inimesed protesteerisid jõuliselt COVID-meetmete vastu, vaktsineerimisvastased süvendasid kriisi ning ühiskond oli endiselt avatud. Meditsiinisüsteem on nendes tingimustes ravinud nii COVID-haigeid kui ka osutanud võimaluste piires plaanilist ravi. Mina arvan, et oleme hakkama saanud kui mitte hästi, siis kindlasti rahuldavalt. Oleme nende aastatega koostööd harjutanud ja lihvinud ning see teebki meistriks.

Kui nüüd välja tuua olulisemad kitsaskohad, siis II ja III astme intensiivravi voodikohtade arv on meditsiinisüsteemis väga suur murekoht üleriiklikult. REACT EU vahenditest ehitatakse haiglatesse isolaatoreid, mis on hädavajalik, et saaks paralleelselt osutada nii plaanilist kui ka pandeemilist ravi. Kaaluksin kriisi tipphetkedel Põhja ja Lõuna staapide ühendamist, sest üleriigiline koostöö ning hästi toimiv kommunikatsioon on kriiside lahendamisel võtmetähtsusega.

 

Kui aastale tagasi vaadata, siis mida on COVID-19 hospitaliseerimine tähendanud muude teenuste kättesaadavusele haiglates? Mis valdkondades/erialadel on tekkinud suurim katmata ravivajadus?

 Eesti haiglate ruumiplaneering nii tavaosakondades kui ka intensiivraviosakondades ei ole loodud pandeemilise ja mitte-pandeemilise ravitegevuse paralleelseks tagamiseks, sest isolaatoreid on vähe ja kui haiglas on enam kui kümme COVID-haiget, kes ei mahu olemasolevatesse isolaatoritesse, tuleb terve osakond profileerida pandeemilisele ravile. Sellistes tingimustes ravi planeerimine on olnud äärmiselt keeruline protsess, see on pidev tasakaalu otsimine.

COVID-pandeemia ajal ei ole kuhugi kadunud infarktid, insuldid, onkoloogilised haigused, traumad, veremürgistused ja muud haigused. Ka need patsiendid vajavad kõrgel tasemel arstiabi, just nagu COVID-patsiendid. Eesti haiglad on suutnud suure planeerimisega vältida väga suurt katmata ravivajadust viimase laine ajal, siiski on Põhja-Eesti Regionaalhaigla kalkulatsiooni kohaselt üleriigiline 2021. aasta statsionaarse ravi defitsiit ca 27 000 ravijuhtu. Need on siis patsiendid, kes ei ole saanud õigel ajal plaanilist ravi COVID-kriisi tõttu. Edasiste lainetega see arv kasvab paraku veelgi, lainete vahel teeme plaanilist ravi ääretult kõrge koormusega järgi. COVID-lainete ajal on suureks ohuks ükskõik milline masskannatanute stsenaarium, sest mittepandeemiliste intensiivravikohtade arv on väga piiratud.

 

Kuidas kirjeldaksite, millises olukorras on teise koroona-aasta lõpus meditsiinitöötajad?

Haigla töötajad on kindlasti väsinud COVID-lainetest ja motivatsioon on kohati langenud, kõik COVID-lained on olnud ju kurnavad, eriti teravalt on tõstatunud tervishoiutöötajate nappus teise ja kolmanda laine ajal. Aga enneolematu töö on ära teinud kõik, nii need, kes töötavad COVID-osakondades, kui ka kõik need, kes muudel erialadel ravi tagavad. COVID-osakondade töötajad on saanud palju tänuavaldusi, aga eriti tahaksin siinkohal tõsta esile mitte-COVID osakondade töötajad, kes on hallanud tohutut töökoormust ja samas pidevalt kogenud haiguskoldeid nn puhastes osakondades. Soovin tänu avaldada kõigile, kes on raskel ajal panustanud ja vastu pidanud. See ei ole tulnud kergelt!

2020. aasta kevadel lootsid paljud, et pandeemia võiks sügiseks läbi saada, nüüd  aga enam lõppu justkui ei paistagi. Mis on teie arvamus, kuidas ja kui palju aastaid võib see pandeemia veel edasi kulgeda?

Ma arvan, et me peame õppima elama koos viirusega, mis ilmselt jääbki lainetena meid külastama, peame kohanema ning kasutama kõiki võimalusi selle ohjamiseks – tingimata vaktsineerima, tõhustusdoose tegema, vajadusel distantseeruma ja maske kandma, kätehügieeni eest hoolitsema jne. Kõik need meetmed koos aitavad ühiskonda avatuna hoida ja siis mõne aja päras me enam ei räägi pandeemiast, vaid tunduvalt leevenenud hooajalisest haigusest. Vaktsineerimine hoiab kindlasti rasked juhud ära, seda kinnitab ka Regionaalhaigla intensiivravi olukord, sest pea kõik raskes seisus patsiendid on vaktsineerimata.

Minu isiklik tunnetus oleks viis keerulist aastat ja seejärel kujuneb teatud karjaimmuunsus. Uued tüved, nagu praegune hoogu koguv omikron, murravad küll läbi vaktsiinide, aga kui omikron on kergemakujulisem haigusetekitaja, siis võib see olla laine, mis tekitab laia, aga kergekujulise haigestumuse, millega ei kaasne haiglaravi vajadust.

Hetkel on võtmeküsimus, mis saab väga leviva tüve juures mittevaktsineeritud vanematest inimestest. Meil on Eestis praegu ca 75 000 vaktsineerimata 60+ inimest. Mida omikron sellele sihtgrupile teeb, näitab vaid aeg. Kindla kaitse annab vaid vaktsineeritus.

 

Mis valmistas sel aastal rõõmu ja mis pettumust?

Rõõmu on valmistanud kindlasti kõik entusiastlikud kaasteelised, kellega oleme suutnud kriisi hallata ja hullema ära hoida. Pettumust valmistab olukord, kus võimalused viiruse ohjamiseks on olemas, aga kõik inimesed ei kasuta neid ja nii oleme nõiaringis, kus haiglapersonal on väsinud ja kurnatud, inimesed on plaanilise ravi ootel ja meeleheitel, aga tegelikult on vahendid selle vältimiseks vaktsineerimise näol olemas.

 

Mida ootate uuelt aastalt?

COVID-kriis ei ole ainult meditsiinikriis, see on suur sotsiaalne kriis, kus oleme olnud mitu aastat. Me elame pidevalt muutuvas maailmas, ka 2022. aastal on oluline kohanemine muudatustega, hea koostöö igal tasandil ning usaldus. Kui igaüks annab endast midagi ja see oleks esmalt panustamine rahvaülesesse vaktsineerimisse, saaksime avatud ühiskonnaga läbi tulevaste lainete murda. Head lõppevat ja lootusrikast uut aastat!

 

Artikkel on ilmunud 30.12.21 portaalis Med24: https://www.med24.ee/uudised/peep-talving-peab-v%C3%B5imalikuks-viit-keerulist-aastat-seej%C3%A4rel-teatud-karjaimmuunsust