Vaagnapõhja organite (emaka ja tupeseinte) allavaje kirurgilist ravi vajab eluea jooksul ligikaudu 11% naistest. Allavaje esinemissagedus suureneb koos vanusega: probleem avaldub enamasti peale menopausi, kuid mõnikord ka nooremas eas, näiteks peale sünnitust.
Vaagnapõhja nõrkus on haigus, mis oluliselt häirib naiste elukvaliteeti. Vaagnapõhja organite allavaje käsitlemisel on kõige olulisemaks patsiendile muret tekitavad kaebused. Sagedasemateks kaebusteks on väljavõlvumus tupest, kaasneda võivad raskustunne alakõhus, urineerimishäired (nagu sage urineerimine, uriinipidamatus, kaheosaline urineerimine, raskused põie tühjendamisel, sagedased kuseteede põletikud), samuti häiritud seksuaalelu ning tupe tagaseina allavaje korral defekatsioonihäired.
Allavaje kaebused süvenevad tavaliselt päeva teises pooles ja füüsilise koormuse korral, rahulolekus tihti puuduvad. Allavaje riskifaktoriteks on östrogeeni puudusest peale menopausi tekkivad ealised muutused kudedes, korduvad vaginaalsed sünnitused, pärilikud-kaasasündinud sidekoeliste struktuuride nõrkus, sage raskuste tõstmine ja raske füüsiline töö, ülekaalulisus, krooniline köha, kõhukinnisus.
Vaagnaorganite allavaje raviks kergematel juhtudel sobib vaagnapõhjalihaste treening ja tuppe manustatav östrogeenravi.
Kaebuseid põhjustava ja patsiendi elukvaliteeti halvendava allavaje korral on vajalik kirurgiline ravi: sõltuvalt allavaje tüübist toimub operatsioon kas kõhuõõne kaudu laparoskoopiliselt või tupe kaudu. Vajalikuks võib osutuda spetsiaalse võrkmaterjali kasutamine taastamaks normaalset vaagnapõhja anatoomiat.
Kui patsient operatsiooni ei soovi või operatsioon või anesteesia on kaasuvate haiguste tõttu vastunäidustatud, saab kasutada tupe toestamiseks vaginaalrõngast. Prolapsirõngast on võimalik kasutada ka ajutise abivahendina kaebuste leevendamiseks oodatava plaanilise operatsiooni eelselt.