Ülisuur
Suur
Keskmine (tavaline)
Regionaalhaigla apteegi proviisorid

Ladina köök 21. sajandi moodi

29.11.2017

Haigla apteegi juhataja Kristjan Kongi kinnitab, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla apteegi ruumides leidub uhmer ja nui ning nagu Lutsu-aegses rohupoes segatakse ka siin salve ja tambitakse pulbreid. Aga see on siiski vaid väike osa suurhaigla apteegi tööpõllust, mis varsti juba 10 aastat hoolitseb selle eest, et oma ravimid saaks õigel ajal ja õiges koguses kätte kõige keerulisem sihtrühm – vähidiagnoosiga patsiendid.

”Võrreldes tavaapteegiga on meie töö üsna erinev. Müügi- ja klienditeeninduse pool puudub, patsientidega me kokku ei puutu,” selgitab Kongi kelle sõnul on haigla apteegi ülesanne olla kõikidele osakondadele meditsiiniline tugiteeistus. Põhitegevusaladena loetleb Kongi  keemiaravimite ja bioloogiliste ravimite tsentraalne lahustamine, ka ravimite mittesteriilne valmistamine ja ravimiuuringud.
Spetsiaalne lahustamiskeskus loodi 2008. aasta märtsikuus sel ajal Hiiul tegutsenud onkoloogiahaiglasse. Kristjan Kongi mäletab seda aega kui päris keerulist perioodi nii apteegi kui osakondade jaoks. „Varem toimus keemia- ja bioloogiliste ravimine valmistamine osakondades kohapeal ja sealne personal tegeles sellega ise. Samal ajal olid tingimused selleks tööks haigla piires erinevad, ka töökoormus polnud üle maja ühtlane,” meenutab Kongi. „Lahustuskeskuse loomisega tuli esmalt kogu töö reorganiseerida. Olime esimesed nii Eestis kui Baltikumis, seega õppisime palju omaenda vigadest. Hiljem, kui Mustamäel valmis haigla x-korpus, kolisime siia.”
Spetsiaalse, apteegi juures töötava keskuse loomise üks eesmärk oli muuta tsütostaatiliste ravimite valmistamise-käitlemise-manustamise protsess ohutumaks ja seda nii töötajatele kui haigetele. Veidi üle aasta on PERH-i lahustamiskeskus pakkunud oma teenust ka väljaspoole maja - kõrvalasuva Tallinna Lastehaigla väikestele keemiaravi vajavatele patsientidele.
„Valmistamine on üks lõik kogu pildist,” kinnitab apteegijuht. „Potentsiaalselt ohtliku ravimi puhul kehtivad algusest peale eritingimused, seda käideldakse teistest eraldi, valmistatakse ja pakendatakse puhasruumis negatiivse rõhuga laminaarkapi all, personal kasutab erilisi kaitsevahendeid nagu kindad, kaitseülikonnad. Kui ravim jõuab edasi osakonda, peab  manustamisel kasutama kinniseid süsteeme, et ei lekiks saastet või jääke.” Kongi sõnul on  tsütostaatikumid on ühtviisi ohtlikud kõik, kui asi puudutab nendega tegelemist, allahindlust ei tehta ühegi puhul.
Täie kindluse tagamiseks, et valmistatav ravim saaks milligrammi pealt õige, kontrollib inimesi arvuti ja arvutit omakorda inimesed. „Arvutiprogramm koordineerib kogu tööd,” selgitab Kristjan Kongi lisades, et ahela ühes otsas on arst, kes sisestab programmi patsiendile vajamineva ravimi koos üksikasjadega. Pärast tellimuse vastu võtmist ja kontrollimist võtavad töö üle lahustamiskeskuse farmatseudid. „Valmistamisprotsessiga tegeleb kaks inimest,” tutvustab Kongi töö telgitaguseid, „Kellest üks paneb arvuti juhiste järgi ravimi kokku ja teine tegeleb vajalike ainete ja tarvikute kätteandmise ning hiljem pakendamisega. Ja kui arvuti kinnitab, et valminud toode vastab talle sisestatud tingimustele, saab ravimi saata osakonda.”

Kas see, kui arvutiprogramm ravimi valmimist kontrollib tähendab, et vigu tekkida ei saagi?
Apteegijuht Kristjan Kongi nendib, et ilmeksimatust ei saa tagada isegi sellise töökorralduse puhul: „Inimfaktor ja töö pingelisus võivad ikka vigu esile kutsuda, ka pole ükski programm ideaalne, kuid suur osa võimalikke eksimusi on siiski välistatud.” Kui midagi kuskil ei klapi, saab arvuti abil  tagantjärele protsessi läbi käia – mis ja kus juhtus. „Oluline on ka, et kõik töös osalevad inimesed oleks kogu aeg mõttega asja juures, arvuti on abivahend,” rõhutab Kongi.
Millise töökoormusega peavad töötajad arvestama? Haigla apteegi hingekirjas on 11 proviisorit ja 11 farmatseuti, kellest kõik keemiaravimitega ei tegele. „Eelmisel aastal toimus meie keskuses ümmarguselt 29 000 keemia- ja bioloogilise ravimi valmistamist, kui see arv tööpäevade peale ära jagada, siis tuleb 100-120 annust päevas,” räägib Kristjan Kongi statistikast. Tema sõnul tuleb ette olukordi, kus kõik keskuse 5 laminaarkappi on hommikust õhtuni hõivatud. Tänu kogenud ja vastupidavale töötajaskonnale saavad tellimused täidetud ja ravimid valmis. Oma inimeste kohta jagub apteegi juhatajal ainult kiidusõnu.
Personal tuleb põhimõtteliselt koolitada kohapeal. „Meie kõrgkoolidest tulnud  proviisoritel-farmatseutidel pole haigla apteegis töötamiseks vajalikku eriväljaõppet,” ütleb Kristjan Kongi ja kinnitab, et uue töötaja väljaõpe ja spetsialiseerumine toimub PERH-is. „Uus inimene hakkab tööle samm-sammult,” selgitab ta. „Alustab ohutumate protsessidega ja lõpetab tsütostaatikumidega. Juba valmis haigla apteekeri saab ainult mõnest teisest haigla apteegist.” Hiljem on inimesel, loomulikult, võimalusi enesetäiendamiseks. Erialaseid koolitusi pakub Euroopa Onkofarmaatsia Selts, ka Eesti Haiglaapteektite Selts on aktiivne organisatsioon, mis seisab hea selle eest, et töötajad saaks laiast maailmast lisateadmisi.

Millises suunas liiguvad haigla apteegid?
Kristjan Kongi: „Peamiseks märksõnaks on tehnoloogiline innovatsioon.” Suurtes keskustes osalevad keemiaravimite valmistamisprotsessis robotid, mida Eesti endale kuidagi lubada ei saa. See-eest tegeleb PERH-i apteek kliinilise farmaatsia arendamisega, erialaga, mis maailmas hetkel huvipunktis. „Soovime, et meie ridades töötaks spetsiaalse väljaõppega kliinilised proviisorid, kes looks majas lisandväärtust kui konsultandid,  partnerid ja nõuandjad,” räägib Kongi kelle unistus on üsna peatselt täitumas. Tervelt kolm haigla apteegi töötajat on hetkel kaugõppevormis Belfastis seda veel kogu maailmas üsna uut eriala omandamas ja ühel neist on käsil juba lõputöö vormistamine. „Kliiniline proviisor on spetsialist, kes teab ravimitest ja haigustest tavaapteekrist rohkem ning oskab vajadusel arsti nõustada,” põhjendab Kristjan Kongi eriala vajalikkust. „Arstid ei saa ega peagi teadma kõike ravimitest. Kliiniline proviisor saab osaleda ravimite koostoime, annuse, kõrvalmõjude arutelus. Kindlasti on temast abi nendele patsientidele, kes haiglast koju kirjutatakse, oleks väga hea kui erialase taustaga inimene vaataks üle  edaspidise raviskeemi. Eriti vajaks seda just onkoloogilised haiged, keda kimbutavad nõrgenenud immuunsussüsteemist lähtuvalt erinevad probleemid, mistõttu on ülioluline, et inimese elukvaliteedi parandamiseks kirjutatud medikamendid omavahel võimalikult hästi sobiksid.„Praeguseks on meil 10 aastat kogemusi,” võtab Põhja-Eesti Regionaalhaigla apteegi juht Kristjan Kongi lahustamiskeskuse töö kokku. „Nüüd on meil vaja olla hea koostööpartner osakondadele ja õpetaja teistele haiglatele-apteekidele. Arenguruumi on, aga võimalusi areneda tuleb ikka ise otsida ja välja pakkuda.”