tervisepooltund_episood_39_regionaalhaigla.png

Noored räägivad meditsiinitöötajaks saamise teekonnast

26.10.2020

Täna vestleme noortega, kes räägivad oma meedikuks saamise teekonna ilust ja valust ning jagavad soovitusi neile, kes näevad oma tulevikku just tervishoius. Külas on Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku meeleolu- ja ärevushäirete valdkonna õendusjuht Liis Kristiin Vaher, füsioterapeut ja 2. kursuse arstitudeng Jan-Morten Mõistus ning 6. kursuse arstitudeng Karl Oliver Tomson.

 

https://soundcloud.com/regionaalhaigla/tervisepooltund-episood-39-meditsiinitootajaks-saamise-teekonna-ilust-ja-valust

Leia meid ka Spotify keskkonnas: open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ

 

Arsti eriala kaalumisel kardetakse, et teekond saab olema raske, õpe pikk ning omandatav maht tohutult suur. Kas vastab ka tegelikkuses tõele?

Vastab tõele, arstiteaduskond on küllalt raske. Kindlasti ei taha ma kedagi asjatult hirmutada, sest keerulisem periood on esimesed kolm aastat. Jan-Morten oskab ilmselt sellest rohkem rääkida. Samas on tegemist väga põneva väljakutsega, millel on oma võlu. Ehk pingutama peab, kuid see on seda ka väärt! (Karl Oliver)

 

Jan-Morten, oled 2. kursuse üliõpilane. Kui suur on sinu esimene šokk arstiteadusest?

Materjale on tõesti palju, kuid nagu kõik arstitudengid võivad kinnitada, siis täies mahus ei saagi kõike pähe õppida. Tuleb osata teha valikuid, mis tuleb kasuks ka hilisemas praktikas. Meenub, et endine Regionaalhaigla füsioterapeut Taavi Metsma jagas head artiklit selle kohta, kui kiiresti tekib meditsiinimaailmas teadmisi juurde. Vahemikus 1980–1987 jõudsid teadmised kahekordistuda, kuid 2020. aastal toimub see juba kõigest 76–79 päevaga. Ilmestab suurepäraselt fakti, et kõike ära õppida polegi võimalik. Õnneks teeb rohke materjali tuupimise põnevaks see, kui põneva alaga tegemist on. (Jan-Morten)

 

Vananenud arusaama kohaselt unistavad õed tegelikult arstiks saamisest ning õendus on esimene etapp sellel teekonnal. Mille poolest õendus ja arst erinevad ning kas ka sina tahaksid tulevikus arstiks saada?

Mina kindlasti arstiks saada ei taha ning see otsus sai langetatud juba enne erialavalikut. Õendus on ikkagi iseseisev eriala, mitte hüppelava arstiteaduskonda. Tegu on suure valdkonnaga, kus on samuti võimalik spetsialiseeruda.

Kui nüüd arsti ja õendust võrrelda, siis õenduse puhul tuleb praktika pisut kiiremini sisse. Juba 1. ja 2. aastal on pikemad kliinilised praktikad, mis kinnitavad õpitud teooriat. Kolme ja poole aasta pikkuse õe üldõppe läbimisel on võimalik spetsialiseeruda neljale kitsamale erialale, mis kestab poolteist aastat ja annab magistrikraadi. Ehk õena on võimalik võtta lühema perioodi jooksul rohkem pause ja mõelda, mis on tervishoius see kõige kütkestavam valdkond. (Liis)

 

Spetsialiseerumiseks on meditsiinivaldkonnas sadu kui mitte rohkem võimalusi ning erialad on küllaltki kitsad. Miks otsustasid just vaimse tervise õeks saada?

Sain juba praktika esimesel päeval aru, et see eriala mulle meeldib. Valisin praktika põhjal ka töökoha, kus sai mu esmatunne kinnitust ja tegin juurde teoreetilise spetsialiseerumise. Just praktiline kogemus kinnistas, et mulle meeldivad need patsiendid ja käsitlus. (Liis)

 

Oliver, oled 6. kursuse üliõpilane. Kui kindel sina oma valikus oled?

Otsus lähenebki 6. aasta lõpus residentuuri eksamiga ja kui enne praktikat tundus valik olevat tehtud, siis Regionaalhaigla praktika taustal on otsus raskeks muutunud. Et palju oleneb juhendajast ning minu kolme tsükli juhendajad on kõik olnud väga inspireerivad ja toetavad, siis ei ole kerge valikut langetada. Loodan, et kevadel olen endas kindel, kuid hetkel jätan otsad lahtiseks. (Karl Oliver)

 

Olles 2. kursusel, on mõtlemisaega veel palju, kuid füsioterapeudina töötamine on kindlasti andnud parema ettekujutuse vähemalt ühest erialast. Millele sina keskenduda tahad?

Füsioteraapias on samuti palju valdkondi, näiteks ortopeedia, neuroloogia, lapsed jm. Et Regionaalhaiglas olin ma ortopeedias ning see valdkond huvitab mind füsioteraapias kõige enam, siis peaksin ka arstina ortopeedia ja traumatoloogia poole kalduma. Arvestades aga, et käsil on alles 2. aasta ning kahtlemiseks on veel mitu aastat, siis jätan teadlikult kõik lahtiseks. Igal erialal on omad võlud ja kui ma neid ise kogenud ei ole, siis ei saa veel ka kindlat otsust paika panna. (Jan-Morten)

 

Meediku ametiga kaasneb palju stressi, sest vastutus on suur ja tuleb kokku puutuda teiste kannatustega. Kas pingega toimetulek eeldab sünnipärast annet või on sellega võimalik harjuda?

Õdede vaatevinklist võin rääkida, et on tõesti neid, kes lähevad õppima ja avastavad, et see  polegi telekas nähtule eriti sarnane. Läbinud erinevad praktikad ning ka ise praktika juhendaja olles nägin, et igal õel ja arstil on tema jaoks koormavad tegevused. On vahe sees, kas olla tempokas osakonnas, kus on palju protseduure ja füüsilist tegevust või töötada vaimse tervise poole peal, mis võib teistmoodi läbi võtta. Lähed koju ja oled väsinud, nagu tühjaks pigistatud sidrun. Tuleb leida meetodid, mis aitavad stressiga kohaneda, sest ühest vastust pole. Tuleb piire seada ja tervist hoida, sest sagedad ületunnid viivad kiire läbipõlemiseni. (Liis)

 

Oliver, sul on olnud praktikal juba kokkupuudet päris patsientidega. Kui kaua läks stressiga harjumiseks aega?

Harjumine kindlasti veel toimub. Siinkohal ütlen, et mul on hea meel, et Liis on vaimse tervise õde, sest tegu on valdkonnaga, mis võiks edasi areneda ja olla rohkem hinnatud. Arstiõppes on tuge vajavaid inimesi palju. Ühelt poolt on pingelised need esimesed kolm aastat, kus õppematerjal on suur ja ootused kõrged. Peale seda tulevad aga patsiendid, mis on teistmoodi keeruline ja nõuab emotsionaalset kohanemist.

Kindlasti ei tohiks ära kaotada oma hobisid, see aga on arstiõppe kõrval kerge juhtuma. Kui ikka järgmisel päeval on kolm kontrolltööd tulemas, siis tennisemäng paratamatult jääb ära. Tagantjärgi aga on just need lisategevused väga olulised vaimse tervise tasakaalus hoidmisel.

Praktika raames ongi inspireeriv jälgida, kuidas arstid stressiga toime tulevad, hoiavad seejuures professionaalset joont ning pakuvad patsiendile vajalikku empaatilist tuge. Tuleb osata oma muredest rääkida ja suhelda lähedaste või professionaaliga. (Karl Oliver)

 

Kas 2. kursusel on juba nende teemadega kokkupuudet või on praktikat veel selleks liiga vähe olnud?

Teisel aastal seda veel oluliselt ette ei tule, sest oleme oma mullis nimega biomeedikum ja tegeleme alustõdede omandamisega enne, kui üldse patsientidega kohtume. Eelnevalt on vaja luua eeldused, mis aitavad kliinilisi erialasid detailsemalt õppida. Senised kogemused ongi ainult läbi füsioteraapia tulnud. Regionaalhaiglas olin enamasti statsionaarses osakonnas ja tegelesin traumakäsitluste ning erinevate ortopeediliste postoperatiivsete patsientidega, kuid paar korda päevas tuli ette ka kokkupuudet ambulatoorsete patsientidega. (Jan-Morten)

 

Meditsiinisüsteem on sõjaväe kõrval üks hierarhilisemaid. Alustava arstina on sinu positsioon tunduvalt madalam kui korüfeest kirurgil, kes on end juba tõestanud. Vähemalt filmide põhjal on jäänud mulje, et noorte arstide jaoks on tegu stressiallikaga. Kas ka teie olete selle probleemiga Eestis kokku puutunud?

Ma ei oska kõigi eest sõna võtta aga võin väita, et psühhiaatria erialal on hierarhilisust vähem ja meeskonnatöö väga oluline. Kõik õed, hooldajad, arstid ja praktikandid on oodatud arvamust avaldama. Tegelikult on igal erialal vaja kätte saada patsiende aitamiseks vajalik info. Psühhiaatria erialal veedab patsiendiga kõige rohkem aega hooldaja, siis õde ja alles seejärel tuleb arst. Et viimane saaks teha oma tööd kvaliteetselt, peab ta saama infot patsiendi kohta teiste käest ehk kui ta hakkaks taktikepp käes juhtima ja ranget hierarhiat kehtestama, siis ei tuleks koostööst midagi välja. Kindlasti on kohti, kus see stsenaarium kehtib, kuid mina ei oska oma kogemuse põhjal kommenteerida. (Liis)

 

Aga sina Oliver?

Tegelikult mitte. Olen isegi näinud tugevaid võimusuhteid filmides, kus näiteks arstid käsutavad õdesid. Regionaalhaiglas aga kogesin eelkõige meeskonnatööd, kus igat liiget hinnatakse ning jagatakse infot, et anda patsiendile parim ravitulemus. Eks positiivses mõttes on hierarhia paratamatu ja süsteemis pikemalt töötanud kirurg teab palju rohkem kui algaja. Ütleksin, et mentorlus ja teadmiste edasi andmine on ainult kasulik nähtus, millest ei saa üle ega ümber. Kui keegi on 30 aastat lõiganud, siis põhjusega ja tema teadmisi võib usaldada. (Karl Oliver)

 

Kas meditsiini õppimine ja terviseriskide parem tundmine mõjutab teie suhtumist elustiili ja oma tervisesse?

Kindlasti mõjutab, kuid seda tuleb mõõdukalt praktiseerida ehk pole tarvis endale igasuguseid haiguseid külge mõelda. Võin öelda, et õppides hetkel immunoloogiat ja meditsiini- ja mikrobioloogiat, siis ukselingid mulle enam nii väga ei meeldi. Ehk eks ta ikka mõjutab, kuid tuleb hoida asju mõistuse piires. Kui mul on kiire aeg ja suur koormus peal, siis võtan teadlikult aja maha ja käin näiteks jooksmas või teen muud aktiivset, sest pikas perspektiivis aitab see mul materjali kergemini omandada. Füüsiline aktiivsus on igal juhul suure kasufaktoriga. (Jan-Morten)

 

Liis, kas vaimse tervise õena suhtud teisiti ka enda vaimsesse tervisesse?

Olen kindlasti teadlikum ja tegelen enesereflektsiooniga, kuid eeldada, et vaimse tervise spetsialistidel läbipõlemist ei juhtu, ei ole ka õige. Samas on stressi teadvustamise oskus parem ja seetõttu on ka stressi kergem ohjes hoida. Ma ise hoian endal pidevalt silma peal, sest tahaks ju igal pool olla ja kõike teha, kuid tuleb õppida ei ütlema ja enda eest hoolitseda. Samad nõuanded, mida annan patsiendile, kehtivad ka terve inimese puhul. Universaalsed baastõed – füüsiline aktiivsus, tervislik toitumine, piisav uni, mida me kõik teame, kuid paljud meist tegelikult ei järgi. (Liis)

 

Miks ikkagi on inimestel neid suhteliselt lihtsaid soovitusi nii keeruline tegelikkuses rakendada? Ehk miks nii paljud käituvad ikkagi ennast hävitavalt?

Olen siin täbaras olukorras, sest käisin ise just hiljuti McDonalds'is, kuid vahest ongi see heaks näiteks, et ka meditsiinitöötajad on inimesed. Meil on samad mured ja mõtted. Muidugi on alkohol ja suitsetamine tervist kahjustavad ja neid tasub piirata, kuid mõned nõrkused tuleb endale andeks anda. Liiga karm piirangute seadmine võib juba vaimse tervise peale hakata. Üks asi on teooria ja teine praktika, ent üldiselt on terviseteadlikkus tõusujoones nii arstide kui rahva seas. (Karl Oliver)

 

Mäletan veel seda aega kui haiglakoridorid olid suitsu mattunud, sest arstid suitsetasid mitte ainult arstide toas vaid ka koridorides. Positiivne muutus on toimunud päris lühikese ajaga. Rääkides nüüd meditsiinisüsteemi reformidest, siis tegemist on suhteliselt konservatiivse valdkonnaga ja spetsialiseerumise üks kõrvalmõjusid on keskendumine oma eriala haiguse, mitte inimese ravimisele. Milliseid kitsaskohti näete teie noorte tegijatena meditsiinisüsteemis, mis vajaksid muutmist, kas seadusandluses või väljakujunenud tavades?

Oluline punkt on infosüsteemide ühtlustamine. Holistilist käsitlust õpetatakse kõigile ehk psühhiaater ei vaata ainult vaimse tervise probleeme, vaid ka näiteks vererõhku. Sama kehtib ka õdede puhul. Me ei keskendu ainult oma spetsiifikale. Kui aga tervise infosüsteemid ei ole hästi ühendatud, siis ei pruugi me näha, kus on patsient veel käinud ja milliseid protseduure on tehtud. Minu kui praktiseeriva õe jaoks on see kitsaskoht. Positiivseid muutusi on märgata. Näiteks Regionaalhaigla digiepikriise hakkavad ka õed tegema, mis aitab mul vaimse tervise õena suunata patsient, kes vajab psühhiaatri asemel hoopis perearsti, õige spetsialisti juurde ja teha enda nime alt digiepikriis. Varasemalt nii ei olnud. Patsient läks näiteks perearsti juurde ja tekkis kommunikatsiooniprobleem.

Muud innovaatilist ei oskagi hetkel välja pakkuda. Eestis tuleb luua ühtne infosüsteem, mida kõik oskavad kasutada ja kaotada ära praegune killustatus, kus iga haigla ajab oma asja. Nii ei pea haiglat vahetades jälle nullist õppima. (Liis)

Olen täiesti nõus infosüsteemi reformimisega ja veel lisan juurde, et meditsiinitöötajatel võiks olla patsientide jaoks rohkem aega. Olen käinud arstidega polikliinikus kaasas ja näinud, et antud 15 minutist pool läheb infosüsteemiga jamamise peale ja patsiendi mure kuulamiseks jääb teine kõrv. Aega on liiga vähe. Kõik arstid tahaksid läheneda patsiendile holistiliselt aga surve ja koormus on liialt suur ning ajaline limiit loobki keerulise situatsiooni. Kui leiaksime võimaluse visiidi pikendamiseks, oleks see suur samm edasi. (Karl Oliver)

Olen eelkõnelejatega täiesti nõus, kuid lisaksin omapoolt veel ühe aktuaalse teema - ravijärjekord. Kui need kolm asja korda saame, siis võib juba looma hakata. (Jan-Morten)

 

Kui meid kuulavad gümnaasiumi lõpuklassi õpilased või need, kes pole veel kõrgkooli astunud ning kaaluvad meditsiini eriala, siis mida te neile soovitate? Milleks peaksid nad valmis olema ja millega julgustate just seda eriala valima?

Mina soovitan tulla kas tudengi- või arstivarjuna haiglasse, et näha, kuidas see töö reaaluses välja näeb. Ameerika meditsiinisarjad on populaarsed ja jätnud oma jälje, kuid tegelikkus pole kindlasti nii hull. Tegemist on väga põneva tööga. (Karl Oliver)

Olen ise Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli vastuvõtukomisjonis, kus on heaks kandidaatide eristajaks vestlusvoor. See näitab hästi ära, kas kandideerija omab õiget ettekujutust õenduse erialast, kas ta on näiteks suvel eelnevalt töötanud hooldajana ja käinud vabatahtlikuks, viinud end sotsiaal- ja tervishoiuga kurssi. Minu huvi sai samuti alguse sarnastest tegemistest. Ema oli Punases Ristis, ise olin vabatahtlik masskannatanute mängimisel. Veel käisime klassikaaslastega, kellest mõned on juba residentuuris, Sepa supiköögis sidumisi tegemas ja samuti Tartu Ülikooli meditsiini lähiajaloo kursusel. Mulle andis see kindluse, et just õendus, mitte arstiteaduskond, on mulle õige ala. Soovitan ka teistel proovimas käia. Karta pole midagi, sest tegemist on erialaga, mis pakub tööd igal ajal. Nagu näeme, siis arstidest ja õdedest on alati puudust. Valdkond on lai ja igaüks leiab koha, kus tunneb end mugavalt. (Liis)

Eks kõigil on antud valdkonnast mingi ettekujutus olemas, muidu ei oleks ju tahtjaid. Samas võib ettekujutus tugineda puhtalt telesarjadele, mis on tihti reaalsusest kaugel. Meedikute igapäevatööga tutvumiseks soovitan samuti varjutamise varianti. (Jan-Morten)

 

Uuri lähemalt Regionaalhaigla praktikavõimaluste kohta siit: http://koolitus.regionaalhaigla.ee:8080/cms/845