AnneliiJyrgenson.JPG

Podcast dr Jürgensoniga: Taastusravi on tulemuslik siis, kui haige ka ise ennast aidata tahab

16.01.2020

Küsimustele vastab Regionaalhaigla taastusravikeskuse ülemarst ja juhataja  dr Annelii Jürgenson

Milline on kaasaegne taastusravi?

Kaasaegne taastusravi tähendab multifunktsionaalse meeskonna koostööd patsiendi heaks, kellel on haiguse või vigastuse tagajärjel tekkinud funktsionaalsed häired (näiteks kõnni- või neelamishäired, südamepuudulikkus). Me pakume neile kompleksset ravi, mis sisaldab erinevate taastusravi spetsialistide - füsioterapeut, kliiniline psühholoog, logopeed, sotsiaaltöötaja - tööd. Iga spetsialist hindab oma eriala piires patsiendi seisundit ja pakub välja vastava ravi.

Milliste haiguste tagajärjel vajatakse taastusravi kõige sagedamini?

Levinumad on neuroloogilised häired, näiteks pea- või seljaaju vigastused ja haigused. Samuti lülisamba operatsiooni või lülisamba haiguse tagajärjel tekkinud kõnnihäired või lihastoonuse häired. Kõik nn neuroloogilised jääknähud, nagu neid meditsiinis nimetatakse.

Teine grupp on kardiaalsed ehk südamehaiged, kes on kas ägeda südameinfarktiga haiglasse sattunud või on neil pikaaegse südamehaiguse tagajärjel välja kujunenud südamepuudulikkus.

Loomulikult vajavad abi ka tugiliikumiselundkonna haigused ja traumad, liigeskulumused. Seda nii enne endoproteesimist ehk liigese välja vahetamist, kui ka operatsioonijärgne taastusravi. Samuti kuuluvad taastusravile spordivigastused ja luumurrud.

Eraldi valdkond on laste taastusravi, mille puhul peab arvestama sellega, et laps on kasvav organism. Koos tuleb käsitleda nii arenevaid funktsioone kui vigastuse või haiguse tagajärjel muundunud funktsioone.

Taastusravi vajavaid haigeid tundub olevat palju. Arvestades Regionaalhaigla suurust, kui palju patsiente teile üldse taastusravi keskusesse mahub?

Meil on statsionaarne taastusravi ehk haiglaravi, kus on 70 voodikohta ja lisaks sellele ambulatoorne pool, kus inimesed raviks kodust kohal käivad. Ma ei oska täpset numbrit nimetada aga ravijuhte on kindlasti aastas üle 1000.

Siiski tundub, et võrreldes ägedate juhtumitega on see number küllalt väike. Kas ideaalses maailmas peaks olema taastusravi saajaid rohkem kui on praegu võimaldatud? Ehk kas kõik ägeda haigusega patsiendid saavad ka taastusravi?

Põhimõtteliselt küll, ent siin jääb ette asjaolu, et taastusravi osutavaid raviasutusi ei ole väga palju. Meie eriala ajalooline taak on, et oleme olnud suhteliselt reglementeeritud nii haigekassa määruste kui muude asjaolude poolt. Ka ei tea teiste erialade arstid võib-olla alati kuhu täpselt ja mis tingimustel patsienti edasisele taastusravile saata.

Kas kõigile, kes taastuvad näiteks insuldist või infarktist, võimaldatakse taastusravi või on seal ka takistusi?

Me liigume ikkagi suunas, et kõik, kes vajavad taastusravi, selle ka saaksid. Loomulikult peame arvestama teatud loodusseadusega, et kui teatud funktsioon on parandamatult katki, siis ei saa ka taastusravi aidata. On tehtud statistilisi uuringuid, et näiteks insuldijärgsete taastusravi näidustustega patsiente on 60-70%. Üle jääv 30% omakorda jaguneb kaheks: need, kellel ei jää insuldist ravi vajavaid jääknähte ning need, kelle tervis on nii vilets, et taastusravist ei ole abi. Siiski taastusravi näidustusega patsiendid statsionaarsel ravil võiksid selle saada 100%.

Rääkides taastusravi tulemuslikkusest, siis on tihti juttu n-ö imelisest paranemisest. Kui dramaatilist muutust on tegelikult taastusraviga võimalik saavutada?

Muutus on üldiselt ikka silmaga nähtav ja ilmne. Võtame näiteks siis selle levinuma haigusgrupi, mis satub taastusravile - insuldi. Esimesel nädalal insuldijärgselt võib patsient olla täiesti teovõimetu, pole võimeline ei istuma, tõusma, rääkima. Kahe kuu pärast aga võib seisund olla juba nii palju parem, et ta suudab ise minna kööki ja endale teed teha.

Kui me räägime töövõime taastumisest, siis kui palju on juhtumeid, kus ilma taastusravita patsient jääkski töövõimetuks aga tänu taastusravile on ta võimeline naasma tööellu ja endaga majanduslikus mõttes ise hakkama saama?

Taastusravi protsess peab algama võimalikult varakult. Nii kui patsiendi tervislik seisund on stabiliseeritud, ta saab ise hingata ning istudes tasakaalu säilitada, tuleb alustada taastusraviga. Mida kauem patsient haiglavoodis lebab, seda kiiremini väheneb tema lihasmass, jõudlus ja keha võimekus rõhtsat asendit säilitada ning taastumisperiood lükkub kaugesse tulevikku. Tulemused ei ole siis kunagi nii head kui raviga varakult alustades oleksid olnud. Seega mida kiiremini ja professionaalsemalt me patsiendile lähenema, seda suurem on tõenäosus, et tööealine inimene naaseb tööle.

Kui palju saavad patsient või tema lähedased ise ära teha?

Ma arvan, et lähedased, kes oma pereliikmest väga hoolivad, on juba praegu väga nõudlikud ja teavad taastusravi kohta küsida. Muidugi peab ka patsient ise olema valmis taastusravi alustama, sest see tähendab töö tegemist. Tuleb treenida, olles ise väga ebamugavas seisus. Kui kõne ikka ei õnnestu, tuleb jälle ja jälle proovida näolihaste harjutusi. Peab kuulama kõnet, tegema spetsiaalseid mänge. See kõik väsitab inimest tohutult ning ta ei pruugi meiega kaasa tulla. Siin on oluline patsiendile ja lähedastele olukorda selgitada. Võib-olla tuleb protseduure teha lühemat aega aga mitu korda. Kahjuks ei ole see alati töökorralduslikus mõttes võimalik.

Lähedased peavad samuti patsienti motiveerima ja innustama, mitte tema eest ära tegema asju, milleks inimene on tegelikult ise võimeline.

See kõlab nagu tervete inimeste puhul trenni tegemine või üldse elustiililiste muudatuste läbi viimine. Mugavustsoonist välja tulemine ei ole ju lihtne ja seda eriti veel haigele. Kui palju psühholoogiline pool siin kaasa mängib ja palju seda saab mõjutada? Kuidas see taastusravis korraldatud on?

See on väga oluline. Loomulikult meil töötavad meeskonnas ka kliinilised psühholoogid, kes aitavad veenmisoskuse ja ravimeetoditega. Kui näiteks aju on saanud kahjustada sel määral, et seal toimuvad keemilised ja hormonaalsed muutused, siis seda saab mõjutada tablettraviga, antidepressantidega. Teinekord piisabki antidepressantravi alustamisest, kui juba on näha, et patsiendil lööb pilk särama ning ta tunneb taas huvi elu ja tuleviku vastu ning mõistab kui palju temast endast sõltub.

Vaadates meediat ja filme, näeme palju juhtumeid, kus sportlane on üle elanud suure trauma ning tahtejõuga treenides suudab probleemist jagu saada. Tundub, et tema eelnev elu, võitleja tüüpi isiksus, tuleb kasuks. Kui palju mängib taastusravis rolli patsiendi eelnev elukogemus?

Isikuomadused on tõesti väga olulised. Mõningatel juhtudel on näha, et funktsionaalsed häired ise ei olegi vahest nii suured ja patsient peaks objektiivselt füüsiliselt olema võimeline need ületama aga tema psüühika on liiga palju maas. Võid talle rääkida ja selgitada olukorda, ent seda barjääri ei ole alati lihtne murda. Eestlastel on selle kohta hea ütlemine, et kes see saab santi sundida kui sant ei taha kõndida.

Ma kujutan ette, et arstidel võib tekkida jõuetuse tunne, nähes, et suudaksid patsienti aidata kui ta ise natukenegi kaas aitaks.

Just, patsient peab uskuma endasse ja oma võimetesse ning sellesse, mida talle räägitakse.

On siin ka erinevusi vanusgruppide, meeste ja naiste või erineva sotsiaalse taustaga inimeste vahel, kellega on lihtsam taastusravi läbi viia?

Ei ole. Ma arvan, et siin on ikkagi määravaks faktoriks isikuomadused, mis meile on kaasa antud ning see, mida õpetati kodus. Kuidas keegi on harjunud oma elu elama. Kas ta on harjunud, et talle antakse kõik niisama või saavutab ta ise midagi. Kõrge saavutusvajadusega inimestel on kindlasti eelised taastumisel.

Kui palju need välised tegurid siis saavad kaasa aidata? Kui ikka inimene ei ole psühholoogiliselt valmis ja ei suuda depressioonist välja tulla, siis mida peale antidepressantide annab veel ära teha?

Psühhoteraapia erinevad ravimeetodid, mille valib välja juba psühhoterapeut. Ent see ei anna kiireid tulemusi, teinekord on vaja aastaid ja aastaid kohal käia. Mõttemaailma muutmine ei käi alati nipsust.

Eriti Ühendriikides on väga levinud grupiteraapiad, kus sarnase probleemiga inimesed tulevad kokku ja innustavad üksteist. Kas ka siin taastusravis selline lähenemine toimib?

Taastusravis on täiesti olemas kogemusnõustamise grupid, kus sarnase diagnoosiga patsiendid saavad koos käia, arutada ja innustuda. Mõista, et nad ei olegi maailmas ainsad õnnetud, kes selles seisukorras on ja näha inimesi, kes on saanud positiivse kogemuse.

Tihti võib haigele inimesele tunduda, et teda ei mõisteta, et teie ju ei ole selles olukorras ja ärge tulge mind õpetama. Sarnase patsiendiga kohtumisest võib palju kasu tulla.

Teil on kindlasti praktikas ette tulnud huvitavaid lugusid, kus keegi pealtnäha lootusetus seisus, on oma vaimujõu ja spetsialistide ühispingutuse tulemusena suutnud jälle normaalset elu elada. Ehk meenub teile mõni selline lugu?

Oli üks juhtum, mis mind hämmastas ja näitas kui oluline on taastusravis psühholoogiline pool. Ligi 80-aastane naisterahvas oli depressioonis, üritas enesetappu teha ja heitis end kaevu. Ta toodi sealt välja, kuid tekkinud alajahtumise ja südamerütmihäirete tõttu viidi haiglasse ravile. Hakkas antidepressante võtma. Taastusravile sattus ta paar aastat hiljem, kui kukkus reieluu kaela katki ning siis oleks tegu nagu täiesti teise inimesega olnud. Ei olnud juttugi sellest, et ta jääb nüüd voodisse ja hakkab ära surema. See näitas, et kui tema psüühika oli stabiliseeritud, siis oli tulemuseks aktiivne elus osaleja, kes tahtis uuesti käijaks saada ning treeningu abil saigi.

Lõpetuseks vahest kordame üle olulisemad momendid puhuks, kui patsiendil on haigus või vigastus, mis vajab taastusravi, siis millest alustada, kelle poole pöörduda?

Kui patsient on akuutraviosakonnas, siis loomulikult tasub rääkida raviarstiga. Ma olen aga täiesti veendunud, et raviarst mõtleb ka juba ise sellele, kui on vajadus taastusraviks. Võimalusi selleks siin Tallinna piirkonnas on: Põhja-Eesti Regionaalhaigla taastusraviosakond ja Ida-Tallinna Keskhaigla taastusraviosakond. Ambulatoorseid võimalusi on Tallinnas ja Põhja-Eestis loomulikult rohkem. Kui patsient on kodune, siis tasuks pöörduda perearsti poole ning tema katsub leida õiged võimalused taastusraviks.

Taastusravi ei ole ka päris tasuta. Teatud perioodil maksab haigekassa ja sealt edasi tuleb juba ise maksta. Kui kulukaks see võib minna?

Kui patsient satub akuutravi osakonnast ägeda haiguse või vigastuse tagajärjel otse taastusravisse, siis tasub 14-21 päeva lõikes 100% haigekassa. Kui patsient on juba stabiilses seisundis, kodus, ja siis saadetakse taastusravile haiglasse, siis on tal võimalik kasutada 10-päevast kuuri, kus on arves omaosalus patsiendil 20%. Umbkaudu 145 eurot 10 päeva kohta.

Kui nüüd rääkida taastusravist, mis võtab kuid ja rohkemgi, milline on sel juhul parim finantseerimisskeem?

Ega siin muid skeeme ei olegi. Kõigepealt kasutatakse ära haigekassa 100% finantseerimisega võimalus. Kui ta kutsutakse tagasi haiglasse, siis tulevad mängu needsamad 10-päevased kuurid. Neid võib aastas olla vastavalt vajadusele 4-5 korda, mis siis tuleb korrutada 145 euroga.

Kas on tulevikus näha ka muutust taastusravi finantseerimises?

See on meie kui taastusraviarstide pidev lahtine haav. Meie voodipäeva hind on kõige madalam üldse Eesti Vabariigi kasutavatest voodipäevadest, sealhulgas odavam järelravist ja õendusabist. Haiged on tegelikult ju sama keerulised kui akuut- või järelravis, aga hind on teine. Me oleme teinud ka haigekassale märgukirju just patsiendi oma osaluse kohta. Taastusravis on selle hind siiski häbematult kõrge. Oleme loonud taastusravist luksuskauba, mida saab lubada endale vaid see, kellel on hea sissetulek. Ma leian, et see pole päris õige.