Professor Sergei Nazarenko

Regionaalhaigla Grand Man 2018 dr Sergei Nazarenko: "Ära kunagi raja oma õnne teise ebaõnnele"

21.11.2018

Äsja Põhja-Eesti Regionaalhaigla Grand Man tiitliga pärjatud Sergei Nazarenko arvab, et on suutnud läbi aastate truuks jääda lapsepõlvekodust saadud õpetusele mitte kunagi rajada oma õnne kellegi ebaõnnele.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla auväärseima tunnustuse Grand Man tiitli pälvis sel aastal nukleaarmeditsiini osakonna juhataja, tunnustatud erialaspetsialist, tänapäevase radioloogia ja nukleaarmeditsiini arendaja Eestis professor Sergei Nazarenko. Avaldame sel puhul Med24 poolt tehtud intervjuu.


Saite äsja Grand Man tiitli. Mida ise peate enda kõige olulisemaks saavutuseks, mis sellise tunnustuseni viis?
Arvan, et olen suutnud läbi aastate truuks jääda lapsepõlvekodust vanematelt saadud õpetusele: „Ära kunagi raja oma õnne kellegi ebaõnnele“.

Enamus arstidel on üks kindel eriala, millele nad on pühendunud. Teie olete meditsiinikandidaat kardioloogia ja radioloogia erialal. Miks olete teinud sellised valikud?
Oma väitekirjas uurisin nukleaarmeditsiini meetodite diagnostilist väärtust südamehaigetel. Nimelt dilatatiivse kardiomüopaatiaga patsientidel, südame isheemiatõvega patsientidel ning primaarse pulmonaalse hüpertensiooniga patsientidel. Tänapäevases mõttes kuulub see teema nukleaarkardioloogia valdkonda, millega tegelemiseks on nüüd olemas erialaseltsid nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Paljudes riikides loetakse nukleaarmeditsiini iseseisvaks erialaks, kuid Eestis on nukleaarmeditsiin alati kuulunud radioloogia alla. Ja siit algaski minu kokkupuude nii kardioloogia kui radioloogiaga. Muide, mõnedki teenekad kolleegid, keda täna tunneme just kardioloogidena, töötasid kunagi aastaid radioloogia egiidi all. Ei ole saladus, et nii praktilise arstiabi kui arstiteaduse seisukohast on väga palju katmata vajadusi, aga ka arenguvõimalusi, just erialade kokkupuutepindadel. Seda näitavad aastaid toimunud interdistsiplinaarsed koostööseminarid.

Mis on hetkel nukleaarmeditsiinis n-ö põhiteemad ja arengud ning mis seis on nende rakendamisega Eestis?
Tänapäevase nukleaarmeditsiini kuum sõna on theranostics, mida eesti keeles on vast õige nimetada ravinostikaks. See tähendab tegelikult diagnostikameetodi ja ravimeetodi äärmiselt tihedat põimumist. Elik, kasutusse on tulnud nn targad molekulid, mis avastavad haiguskolde ja mis viivad haiguskoldesse seda hävitavad aatomid. Viimastel aastatel on palju juttu nii personaalmeditsiinist kui täppismeditsiinist – ravinostika ongi üks nende pealkirjade üks alapealkirju.
Kindlasti on ravinostika rakendamise alal – nagu arstiabis ikka – omad probleemid kättesaadavuse, rahastamise ja muu sarnasega, aga eks me püüame selles osas parimat. Mina ja mu kolleegid kolmes Eesti haiglas oleme teinud ravinostika siin võimalikuks ja rakendame seda oma igapäevases töös. Tegelikult võib ka nii öelda, et me oleme taganud Eesti Vabariigi suveräänsuse nende meetodite osas.

Kuidas on see valdkond aastatega muutunud?
Nukleaarmeditsiin on minu erialase tegevuse jooksul tundmatuseni muutunud ning see muutumine kestab edasi. See on hea. Läbi kõigi nende aastate on umbes kolmel korral käidud minu juures nukleaarmeditsiinile hingekella löömas, saamata aru, et tegelikult toimub meetodite vahetus – paljud vanad meetodid on kadunud ja uued asemele tulnud. Aga kokkuvõtlikult võib öelda nii, et kui alustasin noore arstina, lugesin ühes ajakirjas artiklit Ameerika kolleegide külaskäigust välismaale, kus nad nimetasid nähtut nukleaarmeditsiini 17. sajandiks. Kui panin Eesti toonase seisu samale skaalale, pidin tõdema, et olime lausa 15. sajandis. Tookord unistasin, et ma tahaksin näha, kuidas see valdkond Eestis jõuab 20. sajandisse, kuid nüüd oleme kindlasti juba 21. sajandis. See on komplekssete muutuste tulemus, milleni on jõutud tänu teaduse ja tehnoloogia arengutele. Ja meil on olnud õnne, et oleme saanud need arengud maale tuua. Selles osas peab tänama Eesti ühiskonnas laiemalt toimunut – ravikindlustuse juurutamine, krooni tulek, haiglavõrgu reform jpm. Ning kindlasti ka haiglajuhtide tulevikku vaatav suhtumine.

Mainisite personaalmeditsiini. Kas selles osas on Teie erialal mujal maailmas edusamme?
Eks ikka on. Mina eelistan terminit täppismeditsiin, sest sõnast „personaalmeditsiin“ kumab läbi see, et me justkui suudame igaühele pakkuda temale spetsiifilise ainuomase lahenduse. Me pole veel nii kaugel. Samas täppismeditsiin kui termin rõhutab, et läheme järjest täpsemaks, samas inimese vajadusi arvestades. Ja see termin ei vii mõttelühisteni, kus arvatakse, et oleme kõikvõimsad.
Kindlasti on edusamme. Seesama ravinostika – saame juba isikupõhiselt täpselt diagnoosida, soovitada ning teostada ravi. Kui aus olla, siis see kõik on võtnud kogu maailmas natuke rohkem aega, kui lootsime. Ka regionaalhaiglat asutades siin arvasime, et läheb 10 aastat, kuni jõuame niisuguse personaalmeditsiinini välja, aga sellest on saanud 15-16 aastat.
Olete põhitöö kõrval tegelenud õpetamisega Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Kas ja miks teete seda ka praegu?
See on väga lihtne. On üsna tõenäoline, et ka mina saan ükskord vanaks ning tõenäoliselt võin vajada siis head arstiabi. Ja tegelikult on õpetamine õpetaja jaoks üks põhjalik õppimisprotsess. Arvan, et seda on vaja, et edukalt edasi töötada.
Tartu ülikoolis tegelen eeskätt residentidega ja tehnikaülikoolis olen seotud doktorantuuriga.


Kuidas teie erialal on Eestis järelkasvuga lood?
Sel erialal tegutsetakse PERHis, TÜ kliinikumis ja Ida-Tallinna keskhaiglas. Noori kolleege on juurde tulemas. Nukleaarmeditsiin on kitsas eriala, eriti Eesti tingimustes, mistõttu ei saa see olla igas maakonnahaiglas, vaid on pigem kolmanda etapi arstiabi osa. Paneme rõhku sellele, et teadvustada eriala olemasolu kolleegidele, kellel seda vaja võib minna. Ja siis vastavalt sellele, kuidas eeldatavad töömahud on, noori täiendavalt ette valmistada.


Paistate silma sellega, et Grand Mani tiitli tähistamise asemel panustate noortesse. Loobusite tunnustusüritusest, et see raha suunataks noortele arstidele. Miks ikkagi peost loobusite?

Pidu tuleb. Lihtsalt tunnustus antakse üle haigla jõuluüritusel. Aga tõesti – Grand Mani tunnustusürituse korralduskulud lähevad noore arsti stipendiumi fondi. See stipendium on meil 2005. aastast ja seni on olnud 81 laueraati, kellest mõned korduvad. Noore Arsti Stipendium ja Grand Mani (Grand Lady) tiitel asutati enam-vähem koos – Regionaalhaigla algusaastail. Tegemist on haigla ühe pikema traditsiooniga. Väga tähtis on see, et keerulistel masuaastatel, kui haigla oli sunnitud tegema erinevaid eelarvekärpeid, jäi Noore Arsti Stipendium kärbetest puutumata. On väga oluline, et anname noorele kolleegile täiendava võimaluse mingite oskuste omandamiseks, spetsialiseerumiseks, kursustel käimiseks, kirjanduse soetamiseks. Üks esimesi laureaate oli meie südamekirurg Günter Taal, kellest me täna räägime kui südamesiirdamise ühest alusepanijast Eestis. Ikka tuleb ettepoole vaadata.

Milliseid tulevikusuundumusi näete, millega teie õpilased täna tegelevad?
Noortesse panustamine on minu jaoks tänuvõla tasumine oma vanematele, kelle pühendumus mulle õppimis- ja arenguvõimaluste loomisel oli erakordne. Ühtlasi maksan tagasi tänuvõlga kogu mind õpetanud generatsioonile. Noortega on nii, et nende seast tuleb märgata andeid ja neile näidata erinevaid arenguradasid. Ja siis peab ta edasi minema ise, kaldugu algul kasvõi rajast kõrvale, aga kui on tegemist tõelise andega, siis ta kas tuleb rajale tagasi või leiab hoopis uue ja kaugemale viiva raja. Need, keda on käekõrval liiga kaugele aidatud, on enamasti seisma jäänud või algpunkti tagasi pöördunud.
Huvitavamad teemad on hetkel seotud onkoloogiaga, aga ka dementsuse ja Alzheimeri tõvega – mõlemad teemad on Eestis olulised nii sotsiaalsest kui meditsiinilisest aspektist.