Helvi võitlus vähiga

Helvi Trauseril (54) leiti tilluke rinnavähk sõeluuringu käigus ja tema lugu on õpetlik eelkõige moraali poolest — naised, hoolitsege enda eest ja käige regulaarselt rindu kontrollimas.
Helvi on rõõmsameelne, ladusa jutuga naine, „isehakanud“ hiidlane. Vaatamata toimunud operatsioonile, liigub ta reipalt ringi. Helvi kiidab, et tal on palatikaaslastega vedanud: „Meil on tõesti väga hea ja sõbralik palat, ääretult toredad naised on koos, optimistid, abivalmid, on nalja ja on naeru. Kui sellised vahvad inimesed on ümberringi, et ei ole pessimismi, siis see aitab kosumisele väga palju kaasa.“ Helvi lisab veel, et osakonnas ringi liikudes ja suheldes on ta kuulnud-näinud, kuidas vanemad olijad, kes varemgi selliste hädadega kokku puutunud, toetavad üksteist ja ka uusi saatusekaaslasi, jagavad nõu ja õpetust. „Kui seob ühine häda ja mure, siis hoitakse kokku, üks püüab ühte toetada ja teine teist, sellest on palju abi,“ sõnab ta.

Helvi jagab kiidusõnu ka õdede aadressil: „Õed on väga toredad, seletavad kõik kenasti ära — näiteks kui ma kompuutris käisin —, mis sind ees ootab, ja sa tead, et sul pole vaja midagi karta. Need õed on väga head suhtlejad, rääkisid kõik täpselt lahti, et mis ja kuidas.“ Helvi leiab, et teadmine sellest, mis ees ootab, ongi kõige tähtsam: „Niikuinii oled sa teadmatuses ja hirmul ja kui ei räägitaks ka, siis seda suurem hirm oleks.“

Ja doktor Kütner on hästi tore inimene, leiab Helvi: „Nii suhtlemise kui ka olemise poolest, nagu energiapall. Loodame, et tal jätkub seda energiat veel kauaks, et anda patsientidele, kohe näed, et inimene tahab ja suudab. Küll on hea, et selliseid inimesi on.“ Küsimuse peale, kuidas selle sõel-uuringule minekuga õigupoolest oli, jutustab Helvi järgmist: „Sõeluuringuga oli see lugu, et ma olin kaks aastat tagasi käinud ja kõik oli korras. Sel aastal oleks pidanud jälle kontrolli minema, aga ma mõtlesin, et mul niikuinii midagi viga ei ole, mis ma ikka lähen. Mulle ei meeldi üldse arsti juures käia. Nüüd juulikuus seisis mammograafiabuss jälle haigla juures, see on mu töökohast natuke kaugel ka, üle kahe kilomeetri, vaba päeva ka ei tahtnud selleks kulutada ja otsustasin, et ma ei hakkagi aega raiskama ega lähe sel aastal. Aga sõbranna ikka veenis mind ja lõpuks ütles, et pani mulle aja ka kinni, ühesõnaga, ta „vedas“ mu kaasa ja nii me läksimegi kahekesi koos. … kui postkasti tuli sõeluuringu vastus — et tuleb siia tulla, haiglasse, täiendavateks uuringuteks, siis võttis ikka jalust nõrgaks küll. Ma poleks üldse uskunud, et niisugune asi võiks olla. See ei andnud endast mitte

kuidagi märku. Kui kutse sain — et tulla täiendavalt kontrolli —, siis katsusin ise ka rinnad hoolikalt läbi, aga ei tundnud mitte midagi, absoluutselt. Aga ometi oli. Õnneks väike, varajases staadiumis, 7 mm, isegi kompuutris nad otsisid hulk aega, ei olnud hästi näha. Ja enne operatsiooni pani dr Talk mulle traadi sisse, et täpselt ära märgistada, kus see koht on. Nüüd, n-ö asja sees olles, olen kõigile naistele oma ringkonnas soovitanud soojalt, isegi tungivalt, et käige ikka kontrollis, regulaarselt! Nii mõnigi ütleb, et peaks ikka minema, jah. Minust on saanud innukas rinnaskriiningu propageerija.“ Helvi tunnistab, et on elanud täiesti tavalist igapäevast elu: „Eks selles vanuses käib ikka rohkem nii, et tööle–poodi–voodi … ma töötan ise poes, mul jääb see kolmikust välja.“ Helvi on pärit Pärnust, aga elab juba aastaid Hiiumaal. Praegu töötab ta Hiiumaa Selveris konsultandina, sisuliselt saali-teenindajana, aga varem pikki aastaid sides  — Pärnu sides ja Hiiu Kaluri

raadiojaamas. „Hiiumaal mulle väga meeldib,“ lausub ta. Helvil jagub sooje sõnu ka kolleegide ja sõprade kohta, kes teda raskel ajal toetanud on. „Kui diagnoosi teada saad, on ikka raske moment küll, paras šokk, eks hakkad ennast kohe matma … Aga teistest inimestest on palju tuge.

„Lapsed on suureks abiks, poeg elab Tallinnas, tütar Rootsis. Peaasi, et sõpru on ümberringi, nemad aitavad optimismi säilitada. Nüüd jääb ainult loota parimat.“

Aime Taevere